/nginx/o/2008/12/10/103419t1h181a.jpg)
Näeme lapsevanemana tihti raamatut arvutile ja telerile kaotajaks jäämas. Ometi juhtub vahel ka vastupidi. Ühel päeval tõi minu viiendikust poeg koju eesti keele tunnis alustatud Lena Lilleste detektiivsarja «Elu ohus» ja luges selle hooga läbi. Raamatud köitsid mindki.
Tegemist on sarjaga, mille peategelased on kaks teismelist poissi, lahutamatud sõbrad Tommy ja Kribu. Igas raamatus on süžee seotud mitmesuguste sotsiaalsete probleemiga: noorte alkoholilembus, perevägivald, koolikiusamine, internetis varitsevad ohud...
Autor laseb oma tegelastel maadelda põlvest põlve korduvate küsimustega, mis selles eas kõige enam piinavad, ent millele vanemate käest vastust küsima ei minda. Näiteks kuidas jääda ausaks? Kust võtta julgust toimida õigesti? Mis üldse on õige? Mida teha, kui oled hätta sattunud ega tea, kellelt abi paluda? Lisaks tuleb ette armumist, truudust ja armukadedust ning palju küsimusi vastassoo kohta.
Raamatud on kirjutatud varateismelistele mõistetavas ja vastuvõetavas stiilis. Need on koomiksilaadselt tempokad ning väga lihtsas keeles, mida võib tegelikult ka puuduseks pidada.
Pikki kirjeldusi seal pole. See võib olla põhjus, miks 11-12-aastased poisid sarja huviga loevad. Tegelaskujud pole aga tundetud action-boy’d, nende mõtted ja tunded on elulised-olulised ning sõnastatud. See aitab noore lugeja emotsionaalse intelligentsuse arengule kaasa ja annab näiteks õpetajale või lapsevanemale võimaluse tema küsimuste üle arutleda.
Autori sõnutsi oli tema eesmärk detektiivjutu üheplaanilisust vältida ning näidata Tommy ja Kribu elu mitut tahku. Rootsi keeles on seni ilmunud kuus Tommy ja Kribu krimkat ning tulemas on lisa.