Ugala töötajate ülesvõtted ilmutati raamatuna

Minu poeg Pärtel vaatab elus esimest korda merd. See on ehmatav kohtumine. Aukartustäratav. Neile mõlemale. Foto: Peeter Tammearu

Neli aastat on Ugala teatri inimesed korraldanud sügisel hooaja algul näituse, millel on välja pannud oma kolleegide tehtud fotod. Jäädvustatud on nii töökaaslasi kui suvemuljeid, käsitletud on aja ja aastaaegade teemat. Nüüd on osa nelja aasta jooksul kogutust koondatud kõvade kaante vahele.

Noid pilte vaadates on ilmne, et autorid on omapärase mõtlemise ja nägemisega. Nad suudavad märgata seda, mida teised inimesed ei pruugi millekski pidada ja millest ma isegi arvatavasti mööda kõnniksin. Aga nemad näevad, neile on see oluline ja nad teevad sellest pildi. Näiteks foto botaanikaaia puujuurest, mis on just nagu rusikas käsi, või ülesvõte, millel kass uurib majaseinalt kolme mehe varju.

Hindan kogu seda ettevõtmist, alates näitustest kuni raamatu väljaandmiseni, väga kõrgelt. On suurepärane, et üks kollektiiv on niimoodi ühist asja ajanud.

Nagu ikka, on mõned autorid veidi tugevamad kui teised — seda näitab kas või nende väljavalitud piltide arv. Samas on ettevõtmise vaimuga kooskõlas just see, et raamatusse on haaratud võimalikult palju pildistajaid.

Nende fotode puhul on teisejärguline, millise tehnikaga need tehtud on. Tähtis on, mis pildile on talletatud ja mida see pildistajale tähendab.

Raamatusse valitud fotod räägivad palju autorist endast: kus ta elab, missugused on ta hobid... Ja kindlasti kõnelevad need hoopis rohkem inimestele, kes autoreid lähemalt tunnevad.

Olen ka varem Ugala töötajate näitust kommenteerides öelnud, et ääretult tähtsad on nende piltide puhul allkirjad. Nii mõnigi neist annab oma teravmeelsuses pildile poole juurde, muutes esmapilgul tavalise foto väga mitmetähenduslikuks.