Sotsiaalameti juhi Livia Kase suurim hobi on õppimine

Karl-Eduard Salumäe
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi sotsiaalameti uus juhataja Livia Kask väldib nüristumist pidevalt koolitustel käies.
Viljandi sotsiaalameti uus juhataja Livia Kask väldib nüristumist pidevalt koolitustel käies. Foto: Peeter Kümmel

Viljandi linnavalitsuse sotsiaalameti uus juhataja Livia Kask ütleb, et enda järjepidev harimine hoiab vaimu erksa, ning seepärast osaleb ta paljudel kursustel.

«Olen aru saanud, et elu on mind õigel ajal õigesse kohta lükanud,» ütleb Livia Kask. Saatus tõi ta poolteise aastakümne eest Viljandimaale elama ja tööle ning ulatas 15. augustil Viljandi sotsiaalameti juhataja ohjad. Pärit on Livia Kask hoopis Valgamaalt.

Lapsepõlv möödus Valgas

Valgas veedetud lapsepõlve nimetab Livia Kask rahulikuks ja turvaliseks. Selle tagasid talle õmblustehnoloogi haridusega ema, tehnikahuviline isa ning neli ja pool aastat noorem õde.

Nagu paljud teisedki, tegeles ta koolis käimise kõrval laulmise, tantsimise ja sportimisega. Esimesena mainitu polnud Kasele just kõige südamelähedasem tegevus, aga lauluhääl oli talle antud ja seda tuli arendada. Tagantjärele tunneb ta pingutuste üle head meelt.

Õppida tuli muudki, mis toona ehk vastumeelsust tekitas, kuid on hilisemas elus siiski kasuks tulnud. Näiteks käis Kask Valga esimeses keskkoolis matemaatika ja füüsika eriklassis, kuigi reaalained pole kunagi talle meelt mööda olnud. Head alternatiivi paraku polnud: valida oleks saanud veel õmblemise ja kaubanduse süvaõppe vahel, aga need tundusid veelgi vähem pakkuvat.

«Matemaatikat ja füüsikat õppida oli tüütu ja ebameeldiv, aga need arendasid loogilist mõtlemist,» räägib ta praegu. «Sellest on hiljem olnud suur abi seaduste lugemise või raamatupidamise puhul.»

Teise riigi otsa õppima

Tagantjärele leiab Livia Kask endal juba lapsepõlves avaldunud iseloomujooni, mis lubasid arvata, et talle sobib inimeste aitamisega seotud elukutse.

«Mulle pole väiksest saadik meeldinud, kui nõrgematele liiga tehakse,» toob ta näite. Sellest hoolimata ei teadnud neiu keskkooli lõppedes, milline ülikool ja eriala valida, ning läks seepärast hoopis Valgamaa pensioniametisse tööle.

Aeg oli parasjagu selline, et riigiasutustesse ilmusid esimesed arvutid. Et Kask oli pensioniametis üks nooremaid töötajaid, kui mitte kõige noorem, saadeti just tema infotehnoloogia kursustele.

Juba paari koolituse järel jäeti asutuse arvutipargi käivitamine ja kolleegide õpetamine Livia Kase ülesandeks, ehkki ta oli saanud sel alal üksnes algteadmised. Asi läks korda, kuigi Tallinnast tuli telefonitsi tihti abi nõutada.

Pensioniametis avanes Kasel võimalus pealinnas sotsiaaltööd õppida ning ta ei jätnud seda kasutamata. Täiskohaga töö kõrvalt koolis käia oli paraku ränk katsumus: nelja ja poole tunnine bussisõit röövis aega ja raha.

«Mäletan, et vahepeal läks mul rohkem kui pool palka õppemaksudeks. Kuid Tallinnas elamine maksis ju ka midagi,» kõneleb Livia Kask toonase kitsikuse kohta.

Esimese kursuse esimesele eksamile läks ta mõttega jätta õpingud katki, aga siis meenus talle ühe vanainimese tarkus: kui sul on raske, ära kunagi põgene, vaid mine kohale ja suhtle inimestega, sest hirm on alati suurem, kui asi väärt on.

See aitas. Allaandmise plaanid kadusid ning pere toel õnnestus Kasel nelja-aastane diplomiõpe lõpetada. Rahaga aitasid ka töökohad, algul pensioniamet ja seejärel Valga piirivalvepiirkond, kuhu ta raamatupidajaks läks.

Pere ja töö Viljandimaal

Viimase eksami sooritas Livia Kask päeval, mille arstid olid seadnud sünnituse esimeseks tähtajaks. Poeg sündis nädala pärast. Lapsehoolduspuhkusele jäädes asus ta elama Viljandimaale, sest siit, Pärsti vallast, oli pärit tema mees.

Kui laps oli jõudnud pisut kasvada, asus ema tööle Pärsti vallavalitsuses. Kuus aastat tegeles Kask laste ja vanainimestega ning jätkas õpinguid sotsiaaltöö eriala bakalaureuse- ja magistriõppes. Väikeses kohas tuli ametnikul täita mitmesuguseid ülesandeid, sest igale erialale polnud võimalik spetsialisti palgata.

Livia Kask ja tema kolleegid nägid aastate jooksul, et paljud inimesed vajavad teistsugust abi, kui suudab pakkuda sotsiaaltöötaja. Puudu jäi eelkõige psühholoogilisest toest.

«Meid ei õpeta ju tänapäeval keegi elama ja lapsi kasvatama,» ütleb ta. «Teeme seda eeskujude varal või sisemistele veendumustele tuginedes.»

Nii asutaski rühm sotsiaaltöötajaid Ramsile abiühingu Üheksavägine, mis pakub lisaks hooldus- ja põetusteenusele ning sotsiaalhooldajate ja lapsehoidjate koolitamisele ka eneseregulatsiooni koolitusi. Sõna «abiühing» mõtles asutuse meeskond muide ise välja.

Pidev koolitustel käija

Livia Kask räägib, et tema suurim hobi on kursustel ja koolitustel käimine, pidevõpe. See ei lase nüristuda ja rutiini vajuda.

«Koolitus on siis asja ette läinud, kui saan sealt vähemalt ühe uue mõtte,» ütleb ta ning lisab naljatamisi, et aeg-ajalt on ainuke uus mõte see, et tema samasugust koolitust ei korralda.

Et edasiviivaid ideid kindlasti tekiks, osaleb ta kursustel, mis teinekord tema erialaga ei seostugi. Muu hulgas on ta käinud säästva arengu ja inglise keele kursustel. Kuraditosina aasta vältel läbitud koolituste arv on Kase elulookirjelduses aukartust äratavalt suur, 38, ning kirjas ei ole sugugi kõik.

Aja jooksul omandatud teadmised võimaldasid tal korraldada abiühingus mitmesuguseid koolitusi, sealhulgas eneseregulatsiooni kursusi: inimesi õpetatakse ennast juhtima, eesmärke püstitama, stressiga toime tulema ja seda maandama ning paremini suhtlema.

«Kõigi teiste eest võime põgeneda, aga enda eest pole meil pääsu,» ütleb ta.

Livia Kask räägib, et seitse abiühingus Üheksavägine töötatud aastat andsid talle hea ülevaate sotsiaalsfääri valdkondadest ning kujundasid kindla arusaama, missugused peaksid hoolekandeasutused olema. Viljandimaal nende olukord tema meelest üha paraneb.

Vaid mõne päeva Viljandi sotsiaalameti juhataja olnud Kask ütleb, et see asutus on jätnud talle algusest peale hea ja professionaalse mulje. Töö on tänu kogemustele üsna tuttav, tundma tuleb õppida põhiliselt siinseid inimesi.

«Põhiline eesmärk on inimeste jaoks olemas olla,» lausub Livia Kask. Palju aega kavatseb ta pühendada ka projektide kirjutamisele. Sotsiaalametit ajutiselt juhtinud Helle Aunapiga on uus juhataja arutanud kerge vaimupuudega inimestele tugiisiku teenuse pakkumise ning eakate päevahoiu korraldamise mõtet.

Viimati mainitu teenuse puudumist on Kasele juba mitut puhku kurdetud: aeg-ajalt dementsushoogude all kannatavat vanainimest hooldekodusse panna on lähedastel raske, aga ometi vajab ta pidevat järelevalvet. Kas ja kuidas sellist teenust pakkuma hakata, kavatseb juhataja välja selgitada.

Märksõnad

Tagasi üles