Muuseum lõi kõlama

Tiina Sarv
, Sakala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Saare majamuuseum
Mart Saare majamuuseum Foto: Elmo Riig / Sakala

Eesti professionaalse heliloomingu ühe alusepanija Mart Saare majamuuseum, mis on riigilt aastaid tulutult raha ja tähelepanu oodanud, helises kolmapäeval muusikast.


Linnateatri muusikajuht Riina Roose ja filharmoonia direktor Jüri Leiten olid Hüpassaarde kontserdile ja koosolekule kutsunud särava seltskonna, et tuletada meelde maja peremehe rolli eesti kultuuris ja otsida lahendusi, kuidas vanale hoonele uus elu anda.

Väärika Mart Saare Beckeri taga istus Heili Vaus-Tamm Tallinna filharmooniast ja saatis Vanemuise baritoni Taavi Tampuud, kelle esituses kõlasid helilooja noorpõlvelaulud. Mart Saare «Hällilaulu» esitas Hele Kõre, duetis Andero Ermeliga kõlas «Kus sa käisid, sokukene?».

Jüri Leiten meenutas Hüpassaarde tulnutele, kuidas ta Peterburi konservatooriumis õppides käis samades ruumides ja hingas sedasama õhku, mida omal ajal Mart Saar. Ta meenutas sedagi, kuidas Peeter Süda ja Mart Saar müüsid kahe peale ära ühe mütsi, et süüa osta, ja siis kordamööda koolis käisid, sest palja peaga oli liiga külm õue minna.

Kehv majanduslik järg ei takistanud kumbagi tõusmast Eesti muusikataeva säravate tähtede hulka.

«Selge, et selline maailma ääre peal olev majamuuseum on ainulaadne kogu maailmas ja Mart Saar on nii helilooja kui õppejõuna eesti muusika heaks nõnda palju teinud, et siinne paik peab edasi kestma,» oli Jüri Leiteni sõnum.

Riina Roose meenutas, et pole peetud ühtegi laulupidu, kus ei ole kõlanud Mart Saare laulud. Mart Saar ja Cyrillus Kreek olid esimesed, kes viisid kokku rahvalaulud ja moodsa helikeele, ühildades niimoodi suurepäraselt selle, mis tundub ühildamatuna.

Indrek Ojari, Veiko Tubin ja Epp Eespäev lugesid Mart Saare kaasaegsete mälestusi.

Ilmnes sellinegi üllatav seik, et meie kultuurisuuruste teed on omal ajal üsna sarnaseid käände teinud. Nii nagu Eduard Viiralt, ei jõudnud ka Mart Saar Pariisi sõiduks saadud stipendiumiga kohalikust raudteejaamast kaugemale.

Aga see oli lihtsalt väike meeleolu loov kõrvalepõige, mis pole asja seisukohalt üldse tähtis.

Noor helilooja Pärt Uusberg, kes mängis Mart Saare klaveril oma prelüüdi, tunnistas, et see maja näib talle muinasjutulise koduna, kus vaikses valguses saab luua muusikat, milles kõlab armastus maailma vastu.

Mart Saare sugulane Lagle Parek arvas, et kõrgelt, valitsuse poolt vaadates tundub võimatu nii mõnigi tegu, millega saaksid hakkama need, kellele see tõepoolest korda läheb.

Kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalaja puistas kui käisest ideid, kuidas saada raha veevärgi sisseseadmiseks ja majja kultuurituristide kohaletoomiseks. Ta soovitas lülituda Euroopa võrgustikku, mis pakub heliloojatele võimalusi loominguliselt innustavates paikades töötada. Raha saamiseks võib korraldada toetuskontserte ja leida abi fondidest.

Barkalaja arvates on aga kindlasti vaja inimest, kes kõike seda korraldab. Sobivat töötajat hakatakse otsima.

Koosolijad innustusid mõttest panna välja stipendium, haarata tegevusse kooriühing, korraldada muuseumis kirjandus- ja muusikaõhtuid ning teha Hüpassaares suvel vabaõhulavastus.

Seni aga kuulub kõigi tänu muuseumi töötajale Kalle Jaanistele, kel jätkub jõudu ja kannatust Mart Saare maja elus hoida.

Tagasi üles