Seal, kus lapsed pole viimased paarsada aastat paljajalu käinud

Aastatel 1792—1819 tuli klaasimanufaktuuri tööle sada saksa perekonda ning 1830. aastatel kolis juurde veel poolsada peret. 1805. aastal loovutas mõis peeglivabrikule 65 eesti perekonda ning sellega algas eestlaste väljaõpetamine.

FOTO: Jaan Vali erakogu

Vana Meleski klaasivabriku fassaadi laiast vuugist sillerdavad õhtupäikeses vastu sajad värvilised klaasikillukesed. Kuigi tehase ümbrust on hiljuti tasandatud, sätendab ka maast vastu vikerkaarevärvides klaas.

Võrtsjärve äärsest Meleski klaasivabrikust sai alguse rahvuslik klaasitööstus. Seal valmisid ka Tartu kuulsad patentkorgiga õllepudelid.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Maas sirab lugematul arvul väiksemat masti pudelikilde ja rusikasuurusi toorklaasikamakaid. Meleskis tehti igat värvi klaasist pudeleid, tee-, õlle- ja napsiklaase. Lisaks valmisid selle katuse all karahvinid, lillevaasid, laterna- ja lambiklaasid ning apteekide rohupurgid. Isegi poolkristalli tehti.

Kilde jagub Meleski vabrikust tubli kümne kilomeetri raadiusesse. Klaasijääke oli nii palju, et neid polnud kuhugi panna, sestap on neid maha puistatud sõna tõsises mõttes tonnide kaupa. Kohalikud teavad, et viimased paarsada aastat lapsed seal paljajalu käinud pole. Kusagil siinsamas on olnud terves maailmas ainulaadne tee, mis oli täidetud klaasiga.

Usutakse, et klaasi leiutamine on kultuuriloos üks tähtsamaid saavutusi. Algusest peale on see üllatanud oma ainulaadsete omadustega. Nii tavalise materjali nagu liiva sulatamisel on saadud imeline aine. Ja meistreid, kes suutsid seda sulatusahjudes luua, peeti sajandeid maagideks. Nende töö oli ikka ümbritsetud müstilise looriga ning klaasivalmistamise saladusi hoiti hoolega.

Sakslased, hundid ja karud

Meleski hoonekompleks on mälestusmärk ühele Eesti vanemale ja võimsamale tööstusettevõttele, mille algusaeg ulatub XVIII sajandi lõppu.

Aastail 1792—1795 rajati Võisiku mõisa, praeguse Kolga-Jaani valla maadele Eesti suurim tööstusettevõte, Rõika-Meleski klaasi- ja peeglimanufaktuur, Spiegelfabrik Catharina-Lisette unter Woiseck. Kui Meleskis tehti klaasi, siis Rõikal poleeriti peegleid.

1794. aasta sügisel, kui Rõika osakond tegevust alustas, saabus Saksamaalt Braun­schweigist 40 oskustööliste perekonda, ühtekokku paarsada inimest.

Sakslaste jaoks olid elamistingimused üsna karmid. Sügavates padrikutes uitasid ringi hundid ja karud ning ega elu toonasel Liivimaal olnud muuski mõttes meelakkumine. Sellest hoolimata tekkis Rõikale muljetavaldava suurusega töölisasula.

Peeglivabrikul olid isegi oma kool ja kauplus. Aastas tehti umbes 32 000 peeglit ning neid müüdi Baltimaades, Sise-Venemaal ja Aasia kubermangudes, samuti Rootsis ja Ameerikas. Praegu on natuke raske uskuda, aga mööda Põltsamaa jõge pandi liikuma aurulaevad, mis sõitsid mööda Emajõge Tartusse ja Pihkvasse.

Meleski ainulaadsus oligi veetee ja suurte metsade lähedus. Ka Võrtsjärve liiv kõlbas klaasi valmistamiseks. Hiljem tuli kaunima ja puhtama klaasi saamiseks liiva siiski mujalt tooma hakata. Soodat ja muud tarvilikku veeti niikuinii Saksamaalt. 200 aastat tagasi kasutati sooda asemel potast, mida keedeti lehtpuutuhast.

Klaasikuninga kodu

Sõjaeelse Eesti Vabariigi kolm tähtsamat tööstust on Nikolai Langebrauni portselanivabriku ja Alexander Martin Lutheri järgi nimetatud Luterma mööblivabriku kõrval Meleskist alguse saanud, tihti Eesti klaasikuningaks nimetatud Johannes Lorupi ettevõte.

1924. aastal rentis klaasivabriku Tänassilmast pärit noor mees Johannes Lorup, kel olid laialdased, Saksamaalt ja Tšehhist hangitud klaasivalmistamise teadmised. Lorup on rahvusliku klaasitööstuse rajaja, kes suutis konkurendid pankrotti ajada ning hõivas kartellileppega kogu Eesti turu. Samas tuleb meeles pidada, et töötajad armastasid teda väga.

Kolmekümnendate aastate hakul siirdus Lorup Tallinna, kus avas oma klaasivabriku. Tõsise ärimehena võttis ta kaasa suure osa Meleski vabriku sisseseadest, aga ka väljaõppinud töölised. Igal juhul võib väita, et omaaegne Lorupi klaasidisain ja Tarbeklaas kasvasid välja Meleskist. Seal seiskus klaasitootmine 1987. aastal, kui pudelite tootmine viidi üle Tartusse.

Õnneks on Meleski klaasivabriku hooned viimaks sattunud õigetesse kätesse. Ettevõtja Oove Allmaa peab selles paigas kultuuriga seotud plaane.

Ugala teatri tänavuse suvelavastuse peategelane on vana Meleski vabrik oma tuntud ja tundmatute lugudega.

Korraks prooviruumist värsket õhku ja augustipäikese soojust nautima tulnud lavastuse kunstnik Liina Unt kummardab, nopib maast ühe tume­roheka klaasitüki ning uurib seda tähelepanelikult.

«See on Meleski roheline,» sõnab ta. «Just seda värvi klaas, mis tuleb Võrtsjärve liivast. Seda püüti kogu aeg puhastada. Kvaliteetne klaas peaks olema täiesti läbipaistev, aga kohalikust liivast tuli just selline.»

Puhastamata, rohelist või pruuni tooni klaasi kutsutakse võsaklaasiks. Seda ei tasu segi ajada samuti tumeda, kuid väga kalli suitsuklaasiga. Asjatundjad teavad, et Eesti liivast ilusat klaari klaasi ei saagi. Just võsaklaasi tegi Meleski vabrik, mille toodang on tuntud erilise sinakasrohelise tooni poolest.

Liina Unt vaatab ringi ja mõtiskleb, kui palju külasid sellest vabrikust omal ajal sõltus.

«Seetõttu oligi vabriku lagunemine regionaalne katastroof,» kõneleb ta. «Siin käis tööl inimesi Lalsist, Oiult, Lätkalust ja mujaltki.»

Muinsuskaitse Viljandimaa vaneminspektorile Anne Kivile tuleb kunagisi hooneid vaadates meelde paiga uhke ajalugu.

«Siin oli tõeliselt võimas tööstus,» lausub ta. «Meistreid ei toodud ainult Saksamaalt, vaid ka Lätist. Kindlasti on siin kandis veel nende järeltulijaid.»

On ikkagi kummaline, et suures Vene impeeriumis suhteliselt kõrvalises kohas sai midagi nii mastaapset õitsele puhkeda.

«Veeteed olid tollal väga head ning neid mööda transport käiski,» mõtiskleb Kivi. «Aga kõige alus on muidugi inimesed, kellel jätkus võimalusi oma äriideed ellu viia.»

Kukega karahvin

Jalutan mööda klaasipõldu. See koht on kuidagi sürreaalne ning samas paeluv. Õhtupäikese kiirtes küütlevad esmapilgul märkamatuks jäävad tuhanded pisikesed killud, nagu tahaksid nad jutustada oma lugu.

Vana hoone ümbrus on vaikne, üksik auto kaob tolmupilve mälestuseks maha jättes Põltsamaa poole.

Satun korraga kokku elatanud ja vanamoodsalt riides mehega, kes uitab mõtlikult ümber tehase. Tutvustan end ja küsin, kas mees on ka kunagi vabrikus tööl olnud. Võõras vabandab, et tal on kiire, kuid paarile küsimusele jõuab ikka vastata. Selgub, et ta oli töötanud vabrikus koguni 40 aastat. Ta mäletab veel aegu, mil siin oli ametis paarsada inimest.

Küsin natuke kurva pilguga mehelt klaasist valmistatud tee kohta. Ta mäletab seda ning näitab käega lõuna poole. Jah, seal oli tõesti kunagi maantee, mille täiteks oli kasutatud klaasi. Seda mööda sõitsid autod ning kummid jäid kenasti terveks.

Vana mees meenutab korraga ühte klaasist kannu, mille sisse oli peidetud värviline kukk. Ka mina mäletan seda! Mu armsal kadunud vanaemal oli täpselt samasugune. Ühised mälestused teevad meele rõõmsaks. Siis ütleb mees, et tal on aeg minna.

Soovin talle kõike head ning kadunud ta ongi, otsekui oleks suvetuul ta kaasa viinud. Hiljem, kui hakkan oma truud digidiktofoni kuulama, selgub, et tema jutust pole kummalisel kombel salvestunud sõnagi. Mitte ainsatki.

Kõnnin ettevaatlikult kunagi üle terve Vene tsaariimpeeriumi sätendanud ja hiilanud tööstuse uhke ajaloo säilmetel. Olevik on mineviku löönud musttuhandeks tükiks. Möödunud aegade hiilgus ragiseb jalgade all, vabriku katusekate koliseb tuule käes. Avanev pilt on ühekorraga võimas ja nukker, omamoodi sümbol väikeste, kuid ebatõenäoliselt võimsate kohtade paratamatust hääbumisest.

Ajafilosoofias tavatsetakse öelda, et klaas võib kukkuda ja puruneda, kuid klaasikillud ei saa tagasi lennata ja uuesti klaasi moodustada. Nii mäletame kildude kaudu minevikku ning meile tundub, et me ei saa muuta minevikku, kuid võime mõjutada tulevikku.

Tagasi üles