Pärsti valla Kookla küla Suure-Kapsta talu iluaed kasvab iga aastaga. Kõige uhkemalt õitsevad seal roosid.
Gustav Siniväli: roosid on imelised lilled
19. august 2011, 09:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavu tunduvad need lilled iseäranis vägevad. 110 roosisordiga uhkeldava aia peremees Gustav Siniväli peab põhjuseks seda, et ta on erinevalt varasematest aastatest rammutanud neid kunstväetise asemel maalähedase kraamiga.
Maheroosid
«Olen pannud rooside ümber kõdunenud hobusesõnnikut ning kastnud neid kanavirtsaveega,» kõneleb Gustav Siniväli. Hobusesõnnikut saab aednik naabritelt ning kanu kasvatab tema ämm. «Panen kanade kraami suurde tünni veega käärima. Hiljem lahjendan seda ja kastan lilli,» kirjeldab ta.
Sinivälja jutu järgi on see roosidele hästi mõjunud ning esimene õitsemislaine oli tänavu palju rikkalikum kui mullu. «Tulevikus ma rooside turgutamiseks enam kunstväetisi ei kasuta,» kinnitab ta.
Kui küsin, mida tuleb teha, et roosid hästi edeneksid, kostab Gustav Siniväli, et need on päikeselilled, mis vajavad palju valgust ja tuult. Sel juhul õitsevad nad lopsakalt ning on täis elujõudu. Maja nurga taha peita ei ole neid mõtet. «Paigas, kus õhk ei liigu, nakatub roos hallitustõbedesse,» seletab peremees.
Istutussügavusest kõneldes ütleb aednik, et see võiks jääda pookekohast 5—10 sentimeetrit allapoole. Paljasjuurne taim on vaja istutada sügavamale ja potilill kõrgemale. Väetada tuleb roose kindlasti, õitsemise ajal suisa iga nädal.
Närtsinud õied soovitab roosikasvataja kohe tagasi lõigata: sel juhul ajab taim kiiremini uued võrsed ning suve teisel poolel tuleb uus õitsemislaine selle võrra võimsam. «Õite äranoppimine on meil abikaasa Rutiga igaõhtune töö,» ütleb ta.
Selle suve suurimaks nuhtluseks nimetab Gustav Siniväli maipõrnikat. Tolle kena, nektarit nautiva mardika õgardlikud röövikud, suured rohelised ussid pistavad pintslisse nii rooside õienupud kui lehed. Aednik on olnud nendega pidevalt sõjajalal.
See-eest muttidega peetud lahingu on ta võitnud ning mullahunnikuid tema maadel ei kohta. «Roosiklubi liikmed käisid mul külas ja imestasid, kuidas mul on õnnestunud kõik mutid kinni püüda,» muheleb peremees.
Roosikataloogide kaunitarid
Oma rooside põhiosa ütleb Gustav Siniväli pärinevat Põltsamaa aiast, aga palju huvitavaid sorte on ta ostnud ka Bauhofist. Koju on tellitud mitu roosikataloogi. Pikkadel pimedatel talveõhtutel uurib ta neid, valib meeldivamad sordid välja ning teab poodi minnes juba täpselt, mida tahab.
Sel aastal soetas aednik endale Bauhofist mõne odava roosi, vaatamaks, kuidas läheb. Nagu Siniväli ütleb, tulevad taimedele mõnevõrra üllatuslikult just sellised õied, nagu pakendil lubati. Nüüd võib ta uhkeldada sortidega «Margaret Thatcher» ja «Red Gold».
Kui mullusel talvel hukkus Sinivälja 150 roosipõõsast 10 protsenti, siis tänavu jäid kõik hinge. Isegi need taimed, mis eelmisel talvel olid kiratsema jäänud, on kenasti üles turgutatud.
Oma kollektsiooni kõige haruldasemaks eksemplariks peab peremees maailma vanimat sorti «Rosa Sancta». «Väidetavasti leiti see vaarao hauakambrist,» seletab aednik. Praegugi kasvavat püha roos metsikult Egiptuse mägedes.
Teist suve Suure-Kapsta talus õisi näitaval põõsal on neid tänavu 100—150. Ehkki heleroosad ja ühekordsed, pakuvad need suure hulga tõttu võrratut vaatepilti. Et vanematel põõsastel võib õite arv küündida 1500ni, peaks taimest mõne aasta pärast kujunema vaatamisväärsus.
Uhkusega kõneleb peremees veel oma mustadest roosidest ja rohelisest sordist. Samuti särab tema aias maailma siniseimaks peetav «Rhapsody in Blue».
Eestis «Apteekri roosina» tuntud sordi kohta ütleb lillekasvataja, et XIV sajandil kasutati selle seemneid külmetusravimite valmistamiseks ning õitest tehti lõhnavett.
«Selle seemnetest ja õitest ei läinud midagi raisku. Seemnetest tehti köha- ja nohutinktuure,» pajatab ta. «See on muide ainus roos, mille kroonlehed hakkavad pärast närtsimist lõhnama.» Ta toob õisi pilgeni täis purgi ja palub nuusutada. Lõhn on tõepoolest meeldiv.
Kui Gustav Siniväli roosidest räägib, ei kao tema näolt naeratus. «Need on imelised. Värvivariatsioone on tohutult ning ma ei tea ühtki teist lille, millel oleks nii palju lõhnu,» ei varja ta vaimustust, ent lisab, et leidub ka lõhnata roose.
Roosipisiku sai praegune aednik juba lapsepõlves. Isal kasvas peenardel kolm-neli roosisorti ning poisi meelest olid need väga ilusad.
Palju okasvorme
Suure-Kapsta talu avaral õuealal kasvab muudki huvitavat: näiteks tüvele poogitud karusmarjapõõsas. Kevadel muudavad aia pilkupüüdvaks mitut sorti sirelid.
Okasvorme on seal üle poolesaja: roomavad ja muud kadakad, kuused, lehised, nulud... Mändegi on mitut liiki, sealhulgas harilik ja keerdmänd, alpi seedermänd, kollane, valge ja pisarmänd. Serbia kuusk on Gustav Sinivälja jutu järgi pealt roheline nagu Eestis kasvav suguvendki, aga altpoolt on okkad hallid.
Peremees ütleb, et nii suure aia arendamine ja korrashoidmine on suur töö, aga pakub ka rohkesti rõõmu. «Teeme kõike abikaasa Rutiga koos, üksi ma sellega hakkama ei saaks,» rõhutab aednik.
Tänavu istutasid nad krundi ühte külge rohkem kui poolsada elupuud, mis tulevikus varjavad naabruses olevat nõgestesse kasvanud ala. Krundi teise külge on nad hakanud rajama siberi kontpuudest hekki.
Lõpetuseks palub Gustav Siniväli kirjutada midagi külalisteraamatusse. Märkan, et enne meid on seal käinud mitu meediaväljaannet. Muu hulgas on oma kiidusõnad jätnud ETV maaelu kajastav saade «Sõida maale».