Viljandi järv on keeruline kooslus

Viljandi järv on populaarne sihtkoht, mis tõmbab külastajaid ilu ja legendidega, kuid veepeegli all vohavatele taimedele tahab inimene sõja kuulutada. Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandi uhkus ja laulus ülistatud paadimehe tööpaik on tüüpiline orujärv oma murede ja rõõmudega: pikk, kitsas, kõrgete kallastega, suhteliselt sügav ning otsast otsani elu täis.

Kui juuli algul käis siin Viljandi aukodanik Roman Toi, võttis linnapea Loit Kivistik kohtumisel üles ka järve teema.

Meer tundis muret veekogu puhtuse ja puhastamise pärast ning pakkus välja idee otsida probleemidele lahendusi noodapüügist: kohalikud kalurid võiksid tema arvates harrastada järvel traalpüüki.

Kivistik ütles, et oli saanud selle mõtte Soome kolleegidel külas käinud Võrtsjärve kaluritelt. «Erinevalt meie omadest on Soome sisemaajärved väga puhtad. Selgus, et seal on noodapüük lubatud. Mööda põhja veetav võrk lõhub taimestikku ega võimalda veekogul kinni kasvada,» seletas linnapea oma ideed.

Kuigi mõte on veel ametnikega läbi arutamata ja Loit Kivistik tunnistab, et tema pole mingi spetsialist, tekitab see asjatundjates küll vastakaid arvamusi, kuid on ka nende meelest arutamist väärt.

«Viljandi järve seisukorda teame kõik: see pole hea. Keskkonnainimesed laseksid muidugi kõigel kasvada, aga inimenegi on keskkonna osa ja miks ei võiks me nautida seda, mis meil on,» arvas Loit Kivistik.

Traalitud on varemgi

Keskkonnainspektsiooni Viljandi büroo juhataja Naima Täär sõnas, et traalpüüki on Eestis veekogude puhastamiseks kasutatud varemgi ja mõttel on seega jumet.
«Vanasti tehtigi meie väiksemad jõed ja ojad puhtaks kuuritsa ehk noodaga. See käib nii, et laev veab järel noota, mis tirib vetikad välja ega lase neil vohada,» rääkis Täär.

Tänapäeval looduskaitseseadus sellist puhastus- ja püügimeetodit kasutada ei luba. Naima Täärile on arusaamatu, miks ei tohi traalida  isegi nii suurtel veekogudel nagu Viljandi ja Võrtsjärv. «Keeld peab ilmselt olema seotud kaladega,» arutles Täär.

Ometi kasutati Tallinnale joogivett andvas Ülemistes veidi aega tagasi noodapüüki just selleks, et biomanipulatsiooni abil osa kalu välja püüda ja järve toitumist mõjutades vett puhastada.

Seal oli spetsialistide kinnitust mööda üleliia palju põhjatoidulisi kalu, nagu latikaid, kes keerutasid toitu otsides muda lendu, vabastades sinna sadestunud fosfori, mis paneb vetikad vohama.

Peale põhjatoiduliste püüti välja ka zooplanktonist toituvaid lepiskalu: nimelt hoiab zooplankton kontrolli all taimset planktonit ehk vetikaid.

Järved on erinevad

Eesti looduskaitse seltsi aseesimees ja Viljandi osakonna juhataja Jaak Jaaku leidis, et Soome järvi ei saa meie omadega võrrelda.  

«Kui Soome järved paiknevad enamasti graniitkaljude lohkudes ja on vähese toitega, siis Viljandis paiknevad valg­alal linn ja seakombinaat,» põhjendas Jaaku. Tema sõnul on kitsaskaela kohal järve sattunud ka reo- ja heitvett ning siinne veekogu on pigem rohketoiduline.

Peamine takistus peitub Jaaku kinnitust mööda siiski põhjamudas, eriti selle anaeroobses osas. Looduskaitsja peab äärmiselt tähtsaks hoida lämmastiku ja fosfori tasakaalu. «Veekihtide liigutamine, traalimine ja niitmine vabastavad fosforiühendeid. Seejärel hakkavad vohama veetaimed ja kiireneb muda teke ning see aitab kaasa veekogu surmale,» selgitas Jaak Jaaku, miks Viljandi järv tuleks rahule jätta.

Jaaku nentis, et protsessid on aeglased ja nõuavad toimimiseks sadat või isegi tuhandet aastat, mistõttu järve ja linna kooselu tuleb uurida kaugele ette vaadates. Uuringuid teeks tema meelest kõige paremini maaülikooli Võrtsjärve-äärne limnoloogiakeskus.

«Üks võimalus on bioainete lämmastiku ja fosfori lahjendamiseks veemassi suurendada, aga see eeldaks ilmselt mullatöid,» tõi Jaak Jaaku esile veel ühe alternatiivi, kuid nentis, et looduskaitse selts ei toeta teadusuuringuteta tehtud katseid. Kiire pealehakkamise asemel soovitas looduskaitsja hoolega järele mõelda, kuidas tegutseda, et see oleks järvele parim.

«Linn peaks leidma järve ja selle käekäigu vastu huvi tundvaid inimesi ning organisatsioone. Head tulemused sünnivad koostöös ja koosmõjus,» sõnas Jaaku.

Tähtis on järele mõelda

Ka keskkonnaameti looduskaitse juhtivspetsialist Murel Merivee laitis noodapüügi kui puhastusmeetodi maha. Noot olevat seaduse järgi kutselise kalapüügi vahend, kuid Viljandi järvel pole kutseline kalapüük lubatud.

«Noodapüük on Euroopa väiksematel siseveekogudel enamjaolt keelatud just seetõttu, et noodaga saadakse kätte väga suur osa veekogu kalastikust ja muust elustikust,» rääkis Merivee. Tema arvates muudaks traalimine võimatuks ka siin elutseva haruldase järvepalli tegevuse.

Murel Merivee meelest võib kalad küll vee-elustiku väärtuste säilitamiseks tagasi lasta, aga siis ei tule see meetod sugugi odavam kui veetaimede niitmine ja eemaldamine.
«Keskkonnaamet soovitab eeskuju võtta Võru Tamula järvest. Seal on tööd enne hästi läbi mõeldud ja käib rannaalade põhjalik korrastamine,» sõnas Merivee.

Tema kinnitust mööda tuleks koostada Viljandi järve rannaala korrastamise projekt, mis lahendaks külastuskorralduslikud probleemid, kuid võtaks ühtlasi arvesse loodusväärtusi.

Viljandi järv asub jääajal tekkinud ürgorus. Veekogu pikkus on 4,33 kilomeetrit, suurim laius 435 meetrit. Kõige kitsamas kohas on järv 120 meetrit lai. Selle pindala on 158 hektarit ja sügavaimas paigas jääb põhjani 11 meetrit.

SEIRE

Viimati uuriti Viljandi järve riikliku keskkonnaseire programmis 2009. aastal ning selle seisund tunnistati heaks.
• See veekogu on sügav, kihistunud, heleda kalgi veega ning reostatud nitraatide ja ammooniumsooladega. Vesi oli tumekollane või kollane ning selle läbipaistvus on keskmine: 1,2—3,5 meetrit.
• Kevadel domineerisid ränivetikad ning suvel sinivetikad. Viimaste arvukuse ja biomassi märgatav langustendents viitab veekogu seisundi mõningale paranemisele. Vesi võib aeg-ajalt õitseda, kuid mitte väga tugevasti. Üldiselt pole järve seisund eriti muutunud, vaid on püsinud mõõdukalt kesktoitelisel tasemel.
• 2009. aastal registreeriti järves 27 liiki veetaimi — 19 kaldaveetaime, üks ujulehtedega, üks ujutaim ja kuus veesisest taime.
• Halva seisundi näitajana leidus toitainenõudlikke liike nii sissevoolukohtade ümbruses kui linna ujumiskoha piirkonnas.
Allikad: maaülikool ja limnoloogiakeskus