/nginx/o/2011/08/16/710656t1hdbcd.jpg)
Sellest nädalast Männimäe salongkinos linastuv «Polaarjoone sangarid» kogus Soome kinodes mullu üle 330 000 vaataja ning pälvis rahvusliku filmiauhinna Jussi parima filmi, režii, stsenaariumi ja publiku lemmiku kategoorias.
Soomes parimaks valitud komöödia õpetab elujaatavat optimismi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vähe sellest, see triumfeeris ka väljaspool kodumaad, noppides ridamisi auhindu rahvusvahelistel festivalidel Iirimaal, Prantsusmaal, Portugalis ja USAs.
Filmi maksab vaadata kas või seetõttu, et üks eelpool nimetatuist, prantslaste Alpe d’Huez International keskendub vaid komöödiažanrile ning seega tunnustab sealne peaauhind linateost kui kogu Euroopa eelmise aasta parimat komöödiat.
Ei tasu kentsakal pealkirjal lasta end kinoõhtust eemale peletada. Pärast filmi vaatamist tekib vägisi mõte, et ka pealkiri on isemoodi nali — kes nimesse takerdub ja kinno ei jõua, jääb elamusest ilma.
Teos on saanud rahvusvahelises filmilevis ingliskeelseks pealkirjaks «Lapimaa Odüsseia». Odüsseia on tegelikult väga tabav nimetus, kirjeldamaks peategelase katsumusi.
Filmi tegevus leiab aset Põhja-Soomes ja peategelane Janne on tänapäevaste standardite järgi luuser. Päevad mööduvad baaris sõprade seltsis, kus on mõnus jagada elutarkusi külaelust ja mõtiskleda oleks-poleks maailma üle.
Janne naine Inari januneb romantika järele ning annab mehele oma säästudest 50 eurot, et too perre digiboksi soetaks. Järgmisel päeval on telekas «Titanic», mis ärataks pereelus romantika ja annaks paari tulevikule mingitki lootust.
Mees aga libastub teel elektroonikapoodi. Ta satub enne ostu tegemist sõpradega peolainele ja õhtu lõpeb ultimaatumiga armastatud tüdruksõbralt: digiboks või kooselu lõpp. Nii algab Janne ja tema sõprade missioon lumistel polaarjoone väljadel. Sinna jagub ohtralt seiklusi, musta huumorit, eneseirooniat ja kummalisel kombel ka tohutult elujaatavat optimismi.
Filmi headust tõestasid nii väljamüüdud seansid selleaastasel Pimedate Ööde filmifestivalil (PÖFFil), naerupahvakud filmi ajal kui publiku rõõmsad näod kinost lahkumisel. Neile, kellele on meeldinud «Kukuška», «Äärelinna tuled» ja «Vene jahi eripära», on «Polaarjoone sangarid» kohustuslik.
Filmi vaatamise järel võib tõdeda, et eestlaste ja soomlaste iseloom ning huumorimeel on väga sarnased. Miks mitte panna enda eestlaslik tõsimeelsus poolteiseks tunniks proovile ja rännata koos soome sangaritega polaarjoonele.