Selline mees, keda mujal ei ole — NB! Nikolai Baturinil täitus 75

Nikolai Baturin teab, et iga hetk elus on ettepanek katsumuseks ja elu on lõpuks üleelamiste summa.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Selliseid enam ei tehta. Baturin on kusagil siinsamas tänapäevas, aga mõjub ulmelisena. Murdeluulet ei kirjuta Mulgimaal enam keegi sellise kire ja sõnavaraga. Ja romaanikunstis ei ole Eestis kellelgi sellist vanamoelist võimekust ja nii palju stiiliregistreid. 

Praegune kultuur on pihustunud väikesteks endaga rahul olevateks niššideks. Kirjandus on rohkem ääremärkus, mäng, blogi ja ajaviide. Sõnum, sygavus ja lugejale antav juhatus — need mõisted on natuke kahtlaseks kuulutatud.

Vist sellepärast et kuulutajad tunnevad: meie ei saa sellega hakkama. Parem ajada enesekohast juttu aast ja beest ning iroonitseda kõige «diibi» yle. Kuigi ka Baturin võib rammusat nalja heita, laia groteski kammida ja trikitada, on ta ikka teine tera: viimaseid mohikaanlasi eesti kirjanduse õllesummeril ja ajastu moe korrektiiv. Toetab sellisena nooremaid otsijaid.

Tema elu pealt näed, et kirjanik olemine võib tähendada midagi hoopis muud. Praegune proosateos on meediaplaani järgi turustatav toode, projekt, mille peaks täitma vähemalt aastaga — tavaline on vist pigem kolm kuud — ning millest tuleb meedias pasundada ja hiljem byrokraatlikult aru anda.

Baturinile on teos tykk saladust, intensiivset elu, vilgast mõtet ja kirgastust. Sellises maailmas peab iga looja oma loomingu puhtuse nimel kannatama.  

Ta teeb viimasel ajal juba kriitiliseks kippuvat tervist trotsides pyhendumise, pikkade taustauuringute ja Kalbuse kyla eralduses aastaid kestva kirjutamisprotsessi tulemusena raamatuid, mis võivad lugejat muuta.

Tema tekstid on teisiti laetud: sõnad pärinevad tegelikkusest, kus kehtivad tähendamissõnad ja teadvustamata otselylitused ning kus raamat tähendab praegusest enamat. Usun, et mõnigi «Karu südant» (1989) lugenud nooruk tundis võimsat kauguste kutset — läks, rändas ja leidis midagi.  

Rännuaastate proovikivi

Nikolai Baturini olulisem looming hakkas ilmuma kuuekymnendate lõpul. Ta väärtustas vana ja kirjutas ka Siberis töötades Mulgi murdes. «Tuu kiil» oli kallis mälestus ajas ja ruumis kaugest talumaailmast. Aga nagu tema luulet mõjutanud Adamson ja Alliksaar, pani ka tema sellesse hõllandusse mängulusti ja uudistuletisi. Poeesia on hea viis lihvida oma keel sellise piirini, et iga peatykk võiks olla nauding.  

Seda keelelist pagasit on ta oma proosaloomingus laiendanud ja algul natuke omapäi jooksnud kõlasid mõttega tihendanud. Tema raamatute keel on eesti proosas kõige paindlikum, aga päris analoogiata see pole.

Kes võtab kätte Karl Rumori «Krutsifiksi» (1960), leiab teeotsa, kust Baturin on edasi läinud. Esimesed, millega ta eesti proosas eristuma hakkas, olid lood taigast, selle eraklusest, kyttimisest ja asukatest: «Kuningaonni kuningas» (1973), «Laiuvad laaned, kauguvad kõrved»(1981) ja teised.  

Muistse maailma hingus, kylmalade karm ilu, eneseotsingud, kytilik mehelikkus, raskused ja armastus — see suund tipnes «Karu südamega», milles kirjeldatud maailm on kirjanduses ainulaadne. Leidub ju väga põnevaid põhjarahvaste muinasjutte ja Siberist pärit soomeugrilaste romaane, aga «Karu südames» on kogemuste ja ainetundmise kõrval veel mingi stseene rikastav kõrvaltvaataja pilk.

Mulle tundub, et Baturini rännuaastad, geoloogilistel ekspeditsioonidel käimine ja eriti kytina töötamine olid tema enda võetud proovikivi. Kyllap oli seal ka natuke maadeavastajalikku romantikat, aga kindlasti peitus nendes minekutes mingi suurem kysimus. Kas ma jäängi siia nõukogude poolsuletud yhiskonda ja omaenda elu tingituste keskele, sellele tasandile ja nende piiridega, kus olen praegu, või saab minust tundmata ja karmides tingimustes midagi hoopis muud.

Iga loovisik peaks olema julge ka oma elu elades, sest lugemus ja eruditsioon on kogemusteta yksnes tolmunud õhuloss. Kuidas karastus Baturin? Teda vormisid kolm stiihiat, taiga, kõrb ja meri, ning ta on need yles kirjutanud: kõrbet esindab «Kentaur» (2003) ning meri on «Sõnajalg kivis» (2006) ja «Delfiinide tee» (2009).

Inimkondlikud paraboolid

Nikolai Baturini teine muutumine toimus yheksakymnendate aastate keskel. Looduse vaatluselt ja sisekaemuselt pöördub ta tasapisi väljapoole, inimkondlike paraboolide poole. Ilmuvad mastaapsed romaanid, milles tõusevad esile tema maksimalism ja macho’likkus, mis järgmisel lehekyljel võib muutuda huumoriks ja peeneks lyyrikaks või — nagu «Delfiinide tees» — isemoodi, pea peal seisvaks sentimentaalsuseks.

Baturin kasutab rahulikult võtteid, mida kohtab ka praeguses moekirjanduses, aga kirjutab need klišeed kõrgeks. Inimkonna ja yksikisiku egotrippide vaheline lakkamatu hõõrdumine, varandused, massistseenid, karmus, võimu irved ja lõpuni minevad tunded — nendes suurtes plaanides aimub midagi Hollywoodi filmidest.

Tema kangelased on peaaegu titaanid, kes saadavad korda maailma saatust muutvaid asju ja sekkuvad peadpööritavasse action’isse, aga kui kasutada tema enda sõnu, on see action peegelpildis. Seal on võimatult võimalikke motiive ning aukoodeksit ja ranget vaimsust, mida kohtab küll Akira Kurosawa samuraifilmides, aga mitte kunagi Hollywoodis. Muuseas Kurosawa «Dersu Uzala» (1975) on mu lähim paralleel «Karu südame» maailmatunnetusele.

Yks tänapäevase kultuuri metafyysiline kysimus on see, missuguses suhtes on omavahel muinasjuttude ja virtuaalia fantaasiamaailmad. Kas ylekanne õnnestub ja tarkus kontverteerub või on ainult katkestus ja lõputu jalgratta leiutamine.

Baturinil on selles ulmageograafias vahendaja, Lävevalvurina oluline koht. Tema seisab klassikalise ilukirjanduse ja praeguste ulmestiilide rägastiku vahel nii, nagu Juhan Jaik kunagi seisis suulise traditsiooni ja klassikalise ilukirjanduse vahel. Valvuris on midagi mõlemast, tema ulataks meile kyllaga, aga kui palju me jaksame võtta ja kanda?

Baturini teoste lugemispotentsiaal on keskpäraste tõttu pooles vinnas ja filmipotentsiaal peaaegu kasutamata. Nende vohav mõttemets võtab kontoriroti hingeldama ja sealses võimsuses peitub teostuslik takistus. Lennukat kujutlust visualiseerida on kulukas. Stsenaristid murraksid teoste mitmekihilisuse kallal vist hambad. Tegelaste eksperimentaal­sete, vahel lausa vanasõnaliste lausetega tekst pole näitlejatele lihtne. Kuid see ei tähenda, nagu ei oleks Baturin lavaline või filmilik.

Nikolai Baturini lood on väga visuaalsed, teatris on tema näidendeid ja kuuldemänge mõnusalt tehtud ja ta on neid ka ise lavastanud. «Karu südame» film oli sisulistest kärbetest hoolimata ikkagi mõjus. Raamatu õigustus ongi see, et selles peitub midagi, milleni kino ega arvutimängude võimalused ei kyyni: hingeliigutused, keele kirjeldav varjundirikkus ja pilditagune polyfoonia.

Maailmakultuuri osa

Kirjanduse ajaloost on teada, et mahukate pärandite seedimine läheb tasapisi. Loomingu tuum on meil olemas — kuigi mina kyll ootaksin yht romaani Eestist —, nyyd peavad ilmuma võrdväärsed käsitlejad, lavastajad ja töötlejad, peavad sõlmuma sidemed maailmakultuuriga. Sest sinna ta kuulub.

Nikolai Baturini teoste toimumise kohad on ju yle ilma laiali ja teemad yldinimlikud. Maagilist realismi ja tummist teksti hindavale laia silmaringiga lugejale peaksid need romaanid sobima, elagu ta siis polaarjaamas, Argentinas või Raiateal.

Mujal on Baturini lähenemine ehk isegi harjumuspärasem või just ootamatult rikastav (aafriklase lugemislaual sulav «Karu süda»). Siin on paraku kolm aga: vaja on sidemeid «tegijate» välismaiste kirjastustega ja väga häid tõlkijaid ning muidugi lugejat, seda tundmatut suurust seal kusagil kaugel või otse siinsamas. Baturini teosed eeldavad vist mingi koolitee läbimist.

Peale suurromaanide, millesse otsekui upud, on tal ka mõnusaid väiksemaid asju: ikka ja jälle ilmuvate moraalikysimuste ja sooja maalyyrikaga romaan «Noor jää» (1985), luulekogu «Sinivald» (1990) neile, kes otsivad laulvat mulgi vaimu, raamat, kus piiblitsitaadid elavad väga huvitavat elu.

Ka Viljandit ei kujuta vist kunagi keegi sellise mytoloogilise haardega kui Baturin romaanis «Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija»(1993). Siinne õhk ning Mulgimaa endised meeleolud on yks teda vorminud stiihia. Posti tänav ja Võrtsjärve veer — teate kyll. «Kartlikku Nikast» saab elamuslikult lugeda just linna geograafiat teadva inimese silmadega. Juurde võib mängida ajapaik.ee Viljandi vanade fotode äraarvamismängu. Nii et peale globaalteemade on tal olulisi asju ka toa tagant.

Uku Masing, kes nooremate eesti kirjanike kohta harva midagi sallivat ytles, tunnistas, et Baturin talle meeldib. «See mees näeb võimalusi seal, kus teised ei näe.» Meie võiksime omakorda Baturinis näha seda, keda mujal ei ole.

Tagasi üles