Tuleproovi läbi teinud kirikuõpetaja teenib Tarvastus maakogudust

Anna-Liisa Vaher peab Tarvastu Peetri koguduses hingekarjase ametit ja hindab maalähedust. Pastoraadi majas elab ta koos kolme priske kassiga.

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Kui Võrumaa neiu Anna-Liisa Vaher Tartu ülikooli teoloogiat õppima läks, mõlkusid tal meeles pigem idamaised usundid, tee luterliku kiriku vaimulikuks leidis ta õpingute käigus.


Õigupoolest tahtis neiu saada näitlejaks. Ta proovis astuda lavakunstikateedrisse ja Viljandi kultuurikolledžisse, kuid mõlemal pool jäi ta sissesaajate nimekirjast välja. Siis valis Anna-Liisa Vaher teoloogia, sest teda köitsid idamaised usundid.



«Olin sel ajal lausa pagan,» naerab ta minevikku meenutades. Gümnaasiumis oli tüdruk valikaineks võtnud religiooni ajaloo, sest huvi usu vastu oli suur ja see andis tunnis ainest väitlemiseks.



Pärast esimest ülikooliaastat sõitis nooruke tudeng koos sõbraga Indiasse. Reis sai alguse Võru raudteejaamast. Sealt vurasid nad Valka, läksid üle piiri Lätti ja edasi juba hääletades läbi Ida-Euroopa Türgi poole.



Pikk tee usuni


Istanbulist Mumbaisse sõitis reisiseltskond lennukiga, sest läbi Kesk-Ida riikide hääletada  tundus liiga riskantne. Mumbaist Gangese poole suundusid noored juba rongiga. Reisiplaanidesse kavandatud Nepalis jäi lõpuks siiski käimata.



Poolteist kuud Indias oli ülimalt põnev ja meeldejääv, kuid tõi palveränduritele mõningase pettumuse. «Vaimsust või erilist kirgastumist ei leidnud nii palju, kui ma olin noore ja idealistlikuna kujutlenud. Seda taipasin esimest korda elus. Usust hoolimata on igal inimesel oma puudused,» tõdeb Anna-Liisa Vaher.



Teist kursust ülikoolis nimetab ta kriitiliseks otsingute ajaks, mis tõi palju kõhklusi, kas valitud eriala on ikka õige. Leidmaks midagi uut, läks Anna-Liisa Vaher kaplanite kursusele. Enne seda laskis ta ennast Tartu Jaani kirikus ristida.



Tuleproov Tarvastus


Kuu aega kursust rahuvalveoperatsioonide keskuse sõjaväelistes tingimustes kinnistas neius soovi ennast usuga siduda.



«Oli valida, kas saan kaplaniks või mõne koguduse vaimulikuks,» meenutab ta.


Nagu kirikuõpetajale lubatud sai, käis neiu sügisel leeris ning läks õpetaja Urmas Petti kutsel Tartu ülikooli Jaani kogudusse praktikale. Teiseks teenäitajaks sai talle kunagine Tarvastu koguduse õpetaja Naatan Haamer.



Ülikooli teoloogiateaduskonna lõpetamisele järgnes veel aasta pastoraalseminari, mille tegid kaasa kuus meest ja kaks naist. Vaimulikuna jätkas neist viis.



Anna-Liisa Vaher tunnistab, et tahtis toona kindlasti Võrumaale naasta, kuid parajasti polnud seal vaba kogudust. Kui Kõpu pastor ja Viljandi praostkonna abipraost Hedi Vilumaa kutsus vastse diakoni vabale ametikohale, võttis too väljakutse vastu. Seda nimetab ta omamoodi tuleprooviks.



Kodunes ruttu


Anna-Liisa Vaher tunnistab, et sisseelamine polnud kerge, sest Haamerite perekond oli lati kõrgele tõstnud.



«Paljud vanemad olijad hindavad ja armastavad ikka seda, mis oli ja kes oli enne, mina aga olin noor, teisest soost ja kohati vabameelsem,» selgitab Vaher. «Vaimulikult oodatakse erimoodi olemist, paljude silmis ei mahu ta tavaliste inimeste lahtrisse.»



Praeguseks on Tarvastu rahvas tema sõnul uue õpetajaga ilmselt leppinud ja talle on tekkinud palju toetajaid. Anna-Liisa Vaher tundis ennast seal mail koduselt juba esimestel kuudel, sest üsna ruttu tekkis tore suhtlusringkond, kes on toeks seniajani.



Üllatav naisvaimulik


Sageli on inimesed tulnud kiriku juures muru niitva või lehti riisuva noore naise juurde küsimusega, kust õpetajat leida. Saanud vastuseks, et kõnetatav ongi see, keda otsitakse, on üllatus tuntav.



«Üks matuseasju ajama tulnud inimene tunnistas, et pole naisõpetajaga harjunud. Pärast tseremooniat astus ta minu juurde ja ütles, et on rahul ja mõtleb nüüd teistmoodi,» räägib Anna-Liisa Vaher.



Naised vaimulikena on tema sõnul tavaliseks muutumas, sest mehed hingekarjase ametisse enam eriti ei kipu. Sageli on selle taga materiaalsed põhjused, sest õpetajatöö pole just rikkalikult tasustatud. Vaimulik peab arvestama ka sagedase kolimisega ühest pastoraadist teise.



Jumalateenistuste, matuste, ristimiste ja teiste talitluste kõrval peab õpetaja lahendama kiriku majandusküsimused ja tegema muid igapäevaseid toimetusi, näiteks käärkambrit kütma.



Advendikuuskede muretsemine ja sättimine käib ikka õpetaja algatusel.


«Eelmisel aastal maadlesin enne jõule kahe kuusega. Lõpuks taipasin, et jõud ei käi üle, ja kutsusin ühe koguduse mehe appi,» kõneleb õpetaja.  «Koostegemine annab kogudusele palju juurde, aga vanemad inimesed ei jaksa enam nii palju teha kui varem ja neid tahaks säästa. Õnneks on mul esimestest leerigruppidest noored igapäevatöös abis, neilt saan palju vaimset tuge.»

Tagasi üles