Iluvõre purunemine ja remondi hüvitamine tekitavad lahkarvamusi

Olav Pilve auto esiosa on olnud juba peaaegu kaks kuud kahjustatud, sest vahejuhtumi osapooled pole jõudnud hüvitamises kokkuleppele. Foto: Karl-Eduard Salumäe

Viljandimaalane Olav Pilv ei ole rahul, et väidetavalt tema auto iluvõre lõhkunud kamaka lendu paisanud sõiduki omanik ei tunnista end süüdi ning tal tuleb parandamine võib-olla oma taskust kinni maksta.

«Mõrad on sees,» ütleb Pilv oma Suzuki Liana viga saanud iluvõrest rääkides. Pisikesi kahjustusi leidub ka esipamperil. Sõiduki ninaosa on olnud räsitud ligemale kaks kuud — asjaajamine alles käib.

Liiklusvahejuhtumi teise osapoole, riigimaanteid hooldava ja parandava osaühinguga Sakala Teed mõlemat rahuldava lahenduseni ei jõutud, sest ettevõte käsitab juhtunut teistmoodi. Nüüd kavatseb Pilv pöörduda kaskokindlustuse poole, lootes, et maksta ei tule 3000kroonist ehk 191.73eurost omavastutust.

Intsident puisturiga

Olav Pilv sõitis 9. juunil Viljandist Tarvastu poole. Ekseko seakombinaadi lähistel liikus talle teel, kus tehti suviseid puistamistöid, vastu Sakala Teede sõelmeid puistav auto. Kui sõidukid jõudsid kohakuti, lendas Pilve kinnitust mööda tolmupilvest tema auto poole mingi kamakas — pinnasetükk või kivi.

Tugeva löögi järel jättis ta auto tee äärde seisma, kontrollis selle esiosa ja avastas katkise iluvõre.

«Pöörasin otsa ümber ja sõitsin puisturile järele,» meenutab Olav Pilv. Tal õnnestus tööd tegev sõiduk kinni pidada ja selle juhiga rääkida, kuid soovitud tulemust jutuajamine ei andnud ning puistur sõitis edasi. Olav Pilv asus sõidukit jälitama ja helistas samal ajal politseisse. Tal paluti järel sõitmine lõpetada ning ta loobuski sellest.

Olav Pilve arvates lendas kamakas pigem agregaadist kui ratta alt, sest selle hoog oli suur. Juht öelnud, et tema ei vastuta lendavate kivide eest.

Ühtlasi tundus kahjustatud auto omanikule, et puistur liikus ülearu kiiresti, silma järgi hinnates 60—70kilomeetrise tunnikiirusega.

Sakala Teedest kinnitati talle, et nende teada ei liikunud see tol kuupäeval nimetatud kohas kiiremini kui pisut üle viiekümne kilomeetri tunnis.

Teine pool eriarvamusel

Sakala Teede juhataja Toomas Leppik selgitas, et firma autode liikumist on tagantjärele võimalik täpselt kontrollida.

«Osaühing Sakala Teed kasutab töösõidukitel salvestavaid GPS-seadmeid, mis fikseerivad masina asukoha ning kiiruse. Seadme järgi oli puisturi kiirus selles piirkonnas umbes 50 kilomeetrit tunnis,» rääkis ta. Seda pole tema meelest liiga palju.

«Pilv on oma avalduses arvanud, et puisturi kiirus oli liiga suur, sest puistematerjali olevat langenud ka vastassuunavööndisse. Kuna teepinna leemendamine toimub tee ristlõikes ülepinnaliselt, ei ole midagi erilist, kui puisteaine lendub madalalt, umbes 40 sentimeetri kõrguselt vastassuunavööndisse,» väitis juhataja.

Leppik kinnitas, et juhtumi asjaolusid on kontrollitud ja analüüsitud ning ettevõtte seisukoha järgi ei saanud kahju tekkida avalduses kirjeldatud viisil.

«Teele puistatud sõelmed sisaldasid mineraalmaterjali ehk purustatud ja sõelutud kruusa osakesi, mille suurim läbimõõt on kuus millimeetrit. Kogu materjal, mida kasutatakse teelõikudel suviseks puistamiseks, on läbinud kivipurustussõela ava. Selle läbimõõt on kuus millimeetrit ning suuremaid osi seal olla ei saanud. On äärmiselt ebausutav, et nimetatud puistematerjal oleks saanud põhjustada defekte auto mis tahes osadele,» kõneles ta.

Asjaajamine võttis aega

Olav Pilve ärritas asjaolu, et Sakala Teedel kulus tema avaldusele vastamiseks enam kui kuu. Selle taga toppas auto kordategemine, sest ta ootas hüvitamise vastust.

Toomas Leppik tunnistas, et asjaajamine kujunes tõepoolest pikaks. «Üritame heast tavast avaliku sektori kohustusest lähtudes anda kõigile avaldustele vastuse 30 päeva jooksul. Kahetsusväärsel kombel venis selle juhtumi puhul vastamine puhkuste tõttu mõnevõrra pikemaks,» lausus ta ning lisas, et oma osa mängis viivituses ka juhtumi ebatavalisus.

«Sakala Teed on kasutanud seitset seda tüüpi puisturit nii talvel kui suvel juba üheksa aastat, ilma et esitatud oleks ühtegi pretensiooni. Et härra Pilv väitis puisturist olevat kukkunud pinnasetüki, oli tema avaldus kahtlemata ainulaadne ning vajas erilist kontrolli,» seletas Leppik.

Omavastutusest ei pääse

Osapooled üksmeelsele lahendusele ei jõudnud, seepärast pöördub Olav Pilv lähiajal Swedbanki poole, mille varakindlustuse klient ta on. Võimalik, et ta peab omavastutuse osa ise maksma. Pilv peab seda ebaõiglaseks. «Kahju pole ju minu tekitatud,» ütles ta.

Swedbanki varakindlustuse kahjukäsitluse valdkonna juht Indrek Petter rääkis «Sakalale», et juhul kui teise sõiduki ratta alt lennanud ese vigastab kaskokindlustatud auto keret, hüvitatakse vigastuse likvideerimine, kuid maksta tuleb omavastutuse osa.

«Välistusi selles ei ole,» lausus Petter. Niisugust juhtumit ei peeta liiklus-, vaid kaskokindlustuse kahjujuhtumiks. Lugu on hoopis teine, kui pahandust tekitav ese pärineb koormast.

«Sõidukilt või koormast eraldunud osade, samuti muude esemete liikumise tagajärjel tekkinud kahju, mis on põhjuslikus seoses sõiduki liikumisega, hüvitatakse liikluskindlustuse kaudu kannatanule täies ulatuses,» ütles ta. Eseme päritolu peab seejuures olema võimalik tõendada.

ERGO kindlustusdirektor Andres Konsap tõdes, et seda, kas kahju tekitanud ese pärines teelt või koormast, ei pruugi olla lihtne tõendada.

«Koormast kukkunud esemete korral võib tegu olla liikluskahjuga, kuid sel juhul tuleb iga juhtumit eraldi analüüsida ja lõplik otsus tuleneb konkreetse juhtumi asjaoludest. Ühest lahendust pole seda laadi juhtudel võimalik lubada.»