/nginx/o/2011/07/22/679622t1heba5.jpg)
Suure-Jaanist pärit 29aastane Karmen Vares on ilmselt ainus eesti naispolitseinik, kes valvab praegu korra järele Londoni tänavatel.
Suure-Jaani tüdruk täitis Londonis oma unistuse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaua ei ole ta jõudnud seda ametit pidada: esimest korda käis Viljandimaa neiu politseivormiga väljas paar nädalat tagasi. Mõistagi kuulusid tema varustusse käerauad, pisargaas ja lahtilöödav nui. Relvakandmisõigust tal ei ole.
Tähelepanuväärne on seegi, et raha Karmen Varesele töö eest ei maksta. Ta on vabatahtlik MSC (metropol special constable), kes saab teenete eest ainult õiguse ühissõidukites tasuta sõita.
«Inglismaal on reegel, et palgaliseks politseinikuks ei saagi enne, kui oled teinud kaks aastat vabatahtlikutööd,» selgitas Karmen Vares, kui temaga lihavõttepühade ajal Eestis kohtusime. «Praegu on see riik vabatahtlikest eriti huvitatud: raha on vähe, kuid 2012. aasta Londoni olümpiamängud lähenevad.»
Karmen Vares peab niiviisi töötama vähemalt 16 tundi kuus ning 200 tundi aastas. Enne mundri selga tõmbamist pidi ta läbi tegema poole aasta pikkuse mahuka koolituse.
Nõnda täitis Karmen oma lapsepõlveunistuse saada politseinikuks. Tema isa Uno Vares oli pensionile jäämiseni töötanud Viljandis samas ametis ja nakatas oma töökirega ilmselt tütartki.
Tahtis maailma avastada
Et mõista, kuidas Karmen Vares oma eluga just Londonisse jõudis, tuleb põigata kümmekond aastat varasemasse aega.
Seda, et ta tahab maailma avastada ja mõnda aega välismaal elada, teadis neiu juba siis, kui lõpetas 2000. aastal Suure-Jaani gümnaasiumi. Et ta oli õppinud seal saksa keelt, langes vaekauss kõigepealt Saksamaa kasuks.
Töötanud poolteist aastat Hamburgis lapsehoidjana, pidi Karmen aegunud viisa tõttu koju tagasi pöörduma.
«Tulin Eestisse, kuid tööd mul siin ei olnud. Venna abiga sain lõpuks Tallinna vanalinna riidepoodi müüjaks ning olin ühtlasi ööklubis piletimüüja. Kui ühes kohas töötamise lõpetasin, läksin kohe teise,» jutustas Karmen.
Teenitud rahast piisas paraku ainult selleks, et maksta koos sõbrannaga renditud korteri üür ja telefoniarved. Edasiõppimiseks Karmen võimalusi ei näinud, sest ta ei soovinud vanemate kulul elada, vaid püüdis ise hakkama saada. Selleks oli vaja aga raha.
Olles aasta Tallinnas elanud, hakkas noor naine taas mõtlema mujale kolimisest.
«Elu oli masendav: käisin tööl, aga väljas käia ja riideid osta ei saanud, kogu raha kulus üürile. Siis mõtlesimegi sõbrannaga, et läheks õige Inglismaale.»
Samal nädalal astusid tüdrukud sisse au pair’i agentuuri ja andsid oma soovist teada.
«Agentuurile tuli muidugi kõvasti maksta: lennupiletitele ja vahendustasule läks umbes kümme tuhat krooni,» meenutas Karmen kaheksa aasta taguseid sündmusi. «Praegu juba tean, et kui Londonis keegi tahab lapsehoidjat, siis ei maksa töötaja, vaid hoopis pere, kes ta tellib. Sel ajal käis asi paraku teistmoodi.»
Tüdrukud panid oma viimase palga ja puhkuseraha mängu, said nõutud summa kokku ja asusid teele. «Läksime põhimõtteliselt kaks kätt taskus,» rääkis Karmen.
Lapsehoidjatöö kestab
Tänu usaldusväärsele agentuurile said neiud korralikesse peredesse, kes elasid Lõuna-Londonis üsna lähestikku. Karmeni esimesed hoolealused olid teismelised — 12- ja 16aastane.
«Pere oli tore, kuid töötasin seal ainult kolm kuud, sest tahtsin tegelda ikka väikeste lastega. Mul oli seal lihtsalt igav: tegin peamiselt süüa, ajasin pere asju ja sõidutasin lapsi kooli,» kirjeldas naine.
Järgmises peres tuli eestlannal vaadata kuuekuuse ja kaheaastase lapse järele ning seal meeldis talle rohkem.
Karmen Vares tunnistas, et esialgu oli tal väga raske, sest ta polnud ju kunagi inglise keelt õppinud. Aga jutukas ja lõbus tüdruk õppis varsti ennast kohalikus keeles väljendama ning räägib nüüd inglise keelt aktsendita.
Suure-Jaani juurtega naine on lapsehoidjaameti kõrval katsetanud ka teisi: teinud muu hulgas läbi raamatupidamiskursused ning töötanud vabadel päevadel Londoni kesklinna hotellis baaridaamina.
«Tahtsin proovida eri asju, sest lapsehoidjatöö on üksluine ja võimaldab kasutada vaid piiratud sõnavara,» seletas ta. «Ometi olen sellele truuks jäänud, sest lapsehoidjad teenivad märksa rohkem kui müüjad ja baaridaamid. Olen aastaid seda ametit pidanud ja oskan seda.»
Karmen lisas, et kerge see muidugi ei ole. Lastega tuleb ette igasuguseid asju ning hoidja vastutab kõige eest, mis juhtub pereliikmete äraoleku ajal.
Praegu töötab ta esmaspäevast reedeni 50 tundi nädalas peres, kus kasvab astmahaige laps. Et eestlanna on käinud Londonis kursustel, oskab ta kriitilistes olukordades toime tulla.
Politseinikuks tuli õppida
Politseinikuametit saab Karmen Vares pidada üksnes põhitööst vabal ajal.
Lapsehoidmise kõrvalt korravalvuriameti proovimise mõtet oli ta hellitanud juba kaua. Kui eestlanna soovis esimest korda selle kohta avalduse teha, selgus, et ta peab olema enne konkureerimist kolm aastat Inglismaal elanud.
Peljates muu hulgas ka oma halba inglise keele oskust, lükkas ta kandideerimise mõneks ajaks edasi.
«Eelmise aasta suvel võtsin avaldusevormid uuesti välja ja täitsin ära. Järgnes palju paberlikku asjaajamist, kuid ühtäkki kutsuti mind intervjuule. Pidin kirjutama ka jutukese, kuidas ma politseiniku tööst aru saan, läbima meditsiinilise ja füüsilise seisundi kontrolli ning tegema veel üht-teist,» kirjeldas ta ning tõdes, et katsed polnud kerged.
Järgnes kuue kuu pikkune intensiivkursus, mille jooksul Karmen Vares käis politseinikuametit õppimas igal laupäeval kella üheksast viieni. Rühma kuulus paljudest rahvustest noori, kuid väljaspool Inglismaad oli peale tema sündinud üksnes poolatar Kamila, kes oli samuti tulnud saareriiki lapsehoidjaks.
Kui koolitus 30. märtsil lõppes, jätkas Karmen politseijaoskonnas praktilise külje õppimist: uuris, kuidas kasutada arvutiprogrammi ja kirjutada raporteid. Eestlanna hakkas tööle osakonnas, mille ülesanne on valvata rongi- ja bussijaamade ümbruse kuritegevuse üle.
Tänavale patrullima jõudis Karmen esimest korda 10. juulil. «See päev oli üsna vaikne, kuid tundus mulle ikkagi põnev,» jagas ta e-kirjas oma muljeid. «Juba ainuüksi täies varustuses ja politseinikumundriga tänaval jalutada oli huvitav. Päeva lõpul koostasin kiire trahviprotokolli mehele, kes oli parkinud auto siksakjoonele. Ainus miinus oli see, et pärast patrullimist võttis paberitöö jaoskonnas kaua aega.»
Karmen Vares arvas, et suudab ennast vajaduse korral kriitilistes olukordades kaitsta. Koolitusel oli ta õppinud muu hulgas, kuidas reageerida, kui keegi relvaga ründab.
«Muidugi on see üsna ohtlik elukutse. London on palju suurem linn kui Viljandi või Tallinn,» nentis ta.
Hingelt jääb eestlaseks
Tulevikust rääkides ütles Karmen Vares, et tahab pärast kahe aasta pikkust vabatahtlikuperioodi kandideerida palgalise politseiniku kohale. Sealjuures annab ta endale aru, et see soov võib katseaja jooksul muutuda, kui korrakaitsja tegelik elu osutub tema unistustest hoopis erinevaks.
Eestisse naasta Karmen ei plaani. «Hingelt olen ikka eestlane ja mulle läheb korda, mis kodumaal toimub. Käin Eesti Maja üritustel ja teistel eestlaste kogunemistel, aga Inglismaal on lihtsam elada,» kinnitas ta.
«Töötan Londonis palju ja siingi on raske, kuid see-eest on mul võimalusi rohkem. Kui tahan minna riideid ostma, saan seda teha. Kui soovin välja minna, võin valida mis tahes hinnaklassis restorani. Vahel luban endale pikema puhkusereisi.»
Vanematekoju Suure-Jaani jõuab Karmen Vares ehk paar korda aastas. Esialgu lahkus ta Eestist alati pisaratega, kuid nüüd ära minnes ta enam ei nuta, sest Londonis on tal välja kujunenud oma elu ja sõbrad.
«Kõige suurem miinus ongi see, et kahjuks pean Londonisse naastes alati oma kallitega hüvasti jätma,» kahetses Karmen. Ta on pere pesamuna ning vanem vend ja õde elavad Eestis.
Naine tõdes, et ema valab tema lahkudes ikka pisaraid. «Olen siis öelnud, et ta peaks olema õnnelik, sest mina olen praegu õnnelik. Arvan, et mul on läinud paremini, kui võinuks minna koju jäädes. Kõike head ju korraga ei saa,» mõtiskles Karmen.