Lavale jõuab legendaarse šansoonilaulja kirglik lugu

Edith Piafi (Rita Dolgihh) elu ja muusika on suurte tunnete looming. Foto: Rünno Lahesoo

Täna õhtul on Viljandi publikul võimalik pärimusmuusika aidas nautida suuri tundeid, mille Eesti tunnustatud tantsija-koreograaf Dmitri Harchenko on pannud tantsulavastusse «Piaf».

Kirg ja armastus, saatust trotsiv elurõõm ja tugev-naiselik eneseuhkus — need on mõisted, mis kõige selgemini iseloomustavad prantsuse legendaarset šansoonilauljat Edith Piafi, Pariisi varblast. Alati püstipäine, õnnes ja rõõmus niisamuti kui valus ja nukruses, ikka elujõuline ja kirglik — sellisena lasi ta end paista ning sellisena söövitas ta end inimeste mällu.

Edith Piafi laule hoolikalt kuulates on tabatav nende nüansiküllane mitmekihilisus. Jõulise, laialt voogava väljenduslaadi varjust kajab läbi õrn-haavatav tundelisus.

Dmitri Harchenko on loonud lauljatarist tema muusika ja mitmeti käsitletud isiksuse  värvikate impulsside ajel oma nägemuse, mille ta toob vaatajani tantsijate Rita Dolgihhi ja Endro Roosimäe kaudu. Edith Piafi jõulise natuuri ja mõneti eneseiroonilise väljenduslaadi taga on Harchenko avastanud hapra tundlikkuse, vajaduse leida elus oma koht ja olemine.

Harchenko käsitleb naise emotsionaalset arengut ning hingelisi konflikte tema elus olnud meeste mõju kaudu. Endro Roosimäe kehastatud meestüüp aitab lauljataril leida tasakaalu seesmise rahutuse ja emotsionaalse vastuolulisuse lahendamisel.

Harchenko tantsulavastuses on tähtis osa Einar Lintsi loodud videol. Videopildina jõuab vaataja ette montaaž Edith Piafi fotodest ning elulooliste faktidega tekstist. Lintsi video on väga nauditav kunstitöö. Kaunite kaadritena kokku pandud huvitav materjal köidab vaatajat nii, et kohati on raske tähelepanu tantsijate ja videoekraani vahel jagada.

Edith Piafi muusika on haarav ja võimas. Dmitri Harchenko luuleline modernne liikumiskeel toob Piafi loomingust voogava jõulisuse kõrval välja peenelt tajutava õrnuse ja kirgliku haavatavuse — armastuse ilu ja valu täiuse.

Koreograaf rikastab Edith Piafi laule õhulise, mõnusalt voolava liikumisega, mis samal ajal on sügavalt emotsionaalselt laetud. Dimitri Harchenko ühendab balletiesteetika kerguse ja kaunid jooned ning tänapäeva tantsule omase kehatunnetusliku mõtestatuse.

«Piafi» koreograafia on lihtsasti hoomatav, sest ei vaja intellektuaalset tõlkimist. Emotsiooni kannab edasi liikumise voolamisest sündiv koreograafiline tervik.