Kesköine külaline pani viljandlase pead murdma

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Teadlase hinnangul on Mati Printsmanni kodus tehtud piltidel põhja-nahkhiir, kes on meil üsna levinud liik.
Teadlase hinnangul on Mati Printsmanni kodus tehtud piltidel põhja-nahkhiir, kes on meil üsna levinud liik. Foto: Sivo Varis

Ühel soojal juuliööl lendas viljandlase Mati Printsmanni aknast sisse tume kogu. End nahkhiire kombel lakke riputanud loomake meenutas karvase koonu poolest kangesti koera.

«Öösel kella kahe paiku kuulsin akna juures sabinat,» kõneles Viljandis Puiestee tänavas elav Mati Printsmann ajalehetoimetuses muljeid jagades. «Hakkasin lähemalt vaatama ning märkasin akna ja kardina vahel musta kogu.»

Mees rullis sissetungija kardina sisse, et too öösel toas ringi ei lendaks, ja läks uuesti magama. Hommikul ta olevust aknaeesriide küljest enam ei leidnud.

«Hakkasin ringi vaatama ja nägin, et ta on sättinud ennast keset lage ja ripub nagu pulk krohvi küljes,» pajatas Mati Printsmann. «Uurisin teda lähemalt ja tegin pilti ka. Loomake oli lokkis karva ja ilusa nunnu näoga nagu koerake.»

Mees kinnitas, et on nahkhiiri varemgi näinud, kuid need on olnud teistsugused. Kord, kui tema naine oli leidnud suure vihma ja äikese ajal koridorist kaks hukkunud käsitiivalist, korjas Printsmann loomakesed üles ja tegi neist topised. Need ripuvad praegugi tema toas lae all.

«Aga see nahkhiir oli teistsugune: kaetud tiheda karvaga,» nentis mees. «Kusagilt lugesin, et on olemas ka nahkhiire moodi lendkoerad. Võib-olla see ta ongi?»

Nahkhiirte uurija Lauri Lutsar ütles pärast Mati Printsmanni saadetud piltide uurimist, et tõenäoliselt on nendel põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii). Tema jutu järgi on see Eestis tavaline ja levinud liik.

«Lähedalt vaadates on iga nahkhiir natuke ise nägu, aga lendkoerteks kutsutakse rahvapäraselt suur-käsitiivalisi (Megachiroptera), kes elavad peamiselt troopikas,» seletas ta.

Meile kõige lähemal elab suur-käsitiivalistest egiptuse öötiibur (Rousettus aegyptiacus) — see liik on levinud Küprosel, Türgi lõunaosas, Iisraelis, Jordaanias, Iraanis, Pakistanis, Saudi Araabias ja Egiptuses Niiluse delta piirkonnas.

Eestis levinud nahkhiired kuuluvad tema kinnitust mööda väike-käsitiivaliste alamseltsi.

Lauri Lutsar soovitas leidjal loomakese pimeduse saabudes välja lasta.

«Kui nahkhiir kohe ära ei lenda, tuleks ta panna maja seinale või kuuri puuriida peale, kust ta pääseb õue. Seal ennast kohendanud ja sättinud, läheb ta sobival ajal lendu.»

Lutsar lisas, et paljakäsi ei maksa nahkhiirt haarata, sest too võib inimest enesekaitseks hammustada. Soovitav on tõsta teda mingi eseme abil või kinnastatud käega.

Mati Printsmann kinnitas, et kinkis kesköisele külalisele elu ja laskis nahkhiirel minna oma teed. «Tegin õhtul akna lahti ja hommikuks oli ta kadunud,» sõnas ta.

Märksõnad

Tagasi üles