Taevane koda näitab maa sisemist ilu

Suur Taevaskoda on Eesti kuulsaim ja kauneim liivakivipaljand, mis on tekkinud 400 miljonit aastat tagasi. Foto: Liisi Seil

«Gabriel, mis meist saab?» küsib blond kaunitar Ahja jõe kalda kõrgel serval pikutades. «Ei tea,» vastab rüütelliku välimusega noor mees ja võtab neiu mõtlikult embusesse.

Nii kõlab dialoog kuulsast linateosest «Viimne reliikvia», mille stseenid on pähe kulunud paljudele eestlastele. Ilmselt oskavad nad pimesi öelda, mis oli seiklusfilmi järgmine lause.

«Jõudu, külamees!» ilguvad vabamees Ivo Schenkenbergi kamraadid, olles armastajate lähedusse hiilinud.

«Kohe näha, et vanad sõbrad,» nendib mõni kaader hiljem üks ründaja, kui on haavata saanud Gabrieli pealiku käsul kõrgest kaldast alla visanud. Õnneks tohterdab habetunud teadmamees peategelase uuesti elule.

Neid põnevaid kaadreid tasub meenutada uitajatel, kes on sattunud Põlvamaale Taevaskotta. Ahja jõe ürgoru serval endistes võttepaikades kõndijatele tundub, nagu oleksid nad ise kultusfilmi astunud: järsult nõlvalt avanevad vaated on sama maalilised kui 1969. aastal vändatud stseenides.

Agnese, Gabrieli ja Ivo asemel astuvad nüüd sealsel kolmekilomeetrisel matkarajal hoopis turistid ja loodushuvilised, kes on tulnud imetlema üht Eesti uhkemat paika.

Sarviku kodu

Ahja jõe ürgoru serval istudes võib peale filmistseenide kujutleda, kuidas Vanapagan seal omal ajal toimetas. Muistendi järgi oli taevast väljavisatud Sarvik esimene, kes selle paiga avastas ja endale koduks kujundas.

Taevaskoja kandis saavutab Ahja jõe ürgorg oma suurima sügavuse, 32 meetrit. Oru laius on seal ligikaudu 200 meetrit.

See tundus Sarviktaadile olevat paras pelgupaik, sest meenutas mitmes mõttes paradiisiaeda. Uuele kodule panigi ta hellitavalt nimeks Taevaskoda. Inimeste silme alt pääsemiseks kaevas Vanakuri liivakivipaljanditesse sügavad koopad ning loopis seda tehes Ahja jõkke palju kive.

Mõistagi ei hiilanud Vanapagan särava mõistusega ning tema teod olid sageli läbi mõtlemata. Mõni aeg hiljem tekkis tal mõte rajada leivavilja jahvatamiseks veski ning siis hakkas ta kive jõest uuesti kokku korjama.

Pahalane laadis paadi kive täis ja hakkas sõitma, kuid tembutav Tuulispask ajas tema koorma kogu aeg ümber. Seepärast olevatki Ahja jõgi nii kivine ja kärestikuline.

Ühtlasi raputas Tuulispask pooleli olevat veskit, nii et sellest jäi lõpuks alles üksnes suur nurgakivi, mida praegu kutsutakse Tondi- ehk Juudakiviks. Vanatühjal sai vingerpussidest villand ning ta jättis veski ehitamise pooleli. Lõpuks kolis Sarviktaat Taevaskojast sootuks minema.

Eestlaste püha paik

Legende ja pajatusi leidub selle kauni paiga kohta veel palju. Suurt Taevaskoda on nimetatud Eesti looduse pühakojaks, mille seinteks on liivakivikalju ja metsamüür, põrandaks muruplats ja katuseks tükike sinist taevast. Seal olevat olnud vanade eestlaste kogunemis- ja ohverdamiskoht.

Ahja jões paikneb ka suur Salakuulaja kivi. Muistendi järgi on see kiviks muutunud äraandja, kes oli läinud vanemate nõupidamist pealt kuulama.

Suur Taevaskoda, ehkki kahtlemata Eesti kuulsaim ja kauneim liivakivipaljand, pole mõõtmete poolest sugugi suurim. Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) andmetel on kõnealune liivasein kohati 20 meetrit kõrge ja 150 meetrit pikk ning selle jalamilt väljub mitu allikat. Turistide imetlusobjekt on tekkinud umbes 400 miljonit aastat tagasi devoni ajastul nagu teisedki Ahja jõe ürgoru maastikukaitsealal asuvad paljandid.

Koopad ja lätted

Ohtralt kätkeb müstikat ka Väike Taevaskoda, mis paikneb suuremast vennast 300 meetrit ülesvoolu. EELIS-e andmete järgi on sel ilusal sakilise servaga liivakiviseinal pikust 140 ja kõrgust kümme meetrit.

Sedagi paljandit saab kõige paremini silmitseda vastaskaldal asuvalt tasaselt niidult. Sealjuures ei saa kuidagi märkamata jätta jõe kohal kõrguvat Neitsikoopa avaust. Teadlaste kirjeldust mööda kulgeb avause taga 14 meetri pikkune ahenev tunnel. Koopa põhjas voolav külm allikaoja on paiguti meetrilaiune.

Neitsikoopasse pääseda on üsna raske ning sinna ei tasugi eriti tikkuda. Kui uskuda rahvajutte, muudab see inimesed pimedaks või ajab hulluks. Teise legendi järgi istub Neitsikoopa sügavuses imeilus linalakk neitsi ja koob kuldtelgedel kaunist kangast. Kaunitar pidavat end ilmutama ainult jaaniööl ning üksnes nendele, kes leiavad sõnajalaõie ja teavad salasõnu.

Need, kes on neitsit kõige kiuste näha soovides silmadele liiga teinud, võivad leevendust otsida ülesvoolu asuvast väiksemast koopast, mis kannab Emalätte nime. Sellest välja voolaval veerohkel allikal pidavat olema silmi tervistav ja pereõnne edendav toime.

Lonny viib järvele

Matkaraja ääres paiknevad paljandid pole ainukesed selle piirkonna vaatamisväärsused. Suvistel Taevaskojas käijatel tasub kulutada mõni euro ja astuda Saesaare paisjärvel ootavale jõelaevale Lonny, mis kuulub osaühingule Vee Matkad.

Kolmveerand tundi kestva sõidu jooksul saab üle vaadata mitu pooleldi vee alla jäänud liivakivipaljandit, mis asuvad sadamast kolm kilomeetrit ülesvoolu.

Kõigepealt libisevad jõelaevast mööda Pardioit ja Laaritsamägi. Järgneb Mõsumägi — koht, mis oli XIX sajandil kohalike elanike pesupesemispaik. Kohalikud tunnevad kaljut ka Kakumäena, sest selle turjal kasvavates õõnsate tüvedega haabades pesitseb ohtralt kakke.

Siis tulevad omapärase kuju järgi nime saanud Kindapäka mägi ja Kivipalu mägi — kunagine järsk liivakivikalju, mis on aja jooksul laugemaks varisenud. Ilusa samblavaiba on endale kasvatanud Madal pae.

Oosemäe juurest pöördub jõelaev Lonny tagasiteele.

«See varises maha eile kell 13.23, täpselt sel ajal, kui turistidega siin otsa ümber pöörasime,» näitas Lonny kapten Karel Villak puud, mis oli hiljuti Oosemäe nõlvalt langenud.

Juba teist suve jõelaeva kaptenina töötav noormees oskas lõbusõitjatele rääkida nii mõndagi huvitavat ja harivat. Ta manitses, et kaljudelt vette hüpata ei tasu, sest veepinna all varitsevad uljaspäid järve kukkunud kännud. Nood säilivad hapnikuvaeses keskkonnas aastakümneid ja liiguvad vooluga ühest kohast teise.

54 hektari suurune järv paisutati Karel Villaku jutu järgi üles 1952. aastal, kui Ahja jõele rajati Saesaare hüdroelektrijaam. Seeejuures hävitati paraku üks jõe kaunimaid ja võimsamaid kärestikke, mille kive kasutati tammi ehitamiseks.

«Paisu juures on veehoidlal sügavust kaheksa meetrit, kuid ülesvoolu jääb see iga kilomeetriga meetri võrra madalamaks,» jutustas Lonny kapten. Kuue kilomeetri pikkust paisjärve ümbritseb enamasti okasmets, kuid mõlemal kaldal kulgeb matkarada, mis lõpeb alguspunktist seitsme kilomeetri kaugusel Kiidjärvel.

Seal, kus Lonny uuesti sadamasse jäi, pahises paisust suure hooga langev vesi. Kaptenist giidi selgitust mööda seisis Saesaare hüdroelektrijaam kaua kasutamata, sest varsti pärast rajamist veeti sinna võimas kõrgepingeliin ning 1970. aastatel lõpetas jaam tegevuse.

1990. aastate algul hoone erastati ja taastati ning pandi uuesti tööle. Saesaarest saadav taastuvenergia liigub praegu üldisesse elektrivõrku.

Kaldal ootasid Lonnyt juba uued sõitjad. Vaatamisväärsuse juurde rajatud parkla oli autosid täis ning kostis mitmekeelset juttu.

Pärast tundidepikkuseks veninud avastusretke lahkusin Taevaskojast veendumusega, et see paik tasub eestlastel endilgi aeg-ajalt uuesti üle vaadata.