Suure festivali sees on peidus mitu väiksemat

Pärimusmuusika festival pakub oma sõpradele igal aastal kontsertide kõrval huvitavat õpitubade programmi. Kõik õpitoad on osalejatele tasuta. Foto: Elmo Riig / Sakala

Homme algava Viljandi pärimusmuusika festivali programmipealik Tarmo Noormaa juhib tähelepanu mitmele kavas olevale sündmusele, mis võivad esmapilgul kahe silma vahele jääda.

Programmipealik on laual olevast sülearvutist «Sakala» palvel välja otsinud huvitavaid ettevõtmisi, mida julgeb soovitada heale sõbrale. Seinal loeb suur ekraan festivali alguseni jäänud minuteid ja sekundeid.

Kõigepealt juhib Tarmo Noormaa tähelepanu homsele avamisele, mille lavastaja on Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud tantsija, pööraste ideedega tuntust kogunud Liisa Lilienthal. Kaasa teevad ka Silver Sepp ja Reigo Ahven.

Et avamine on alati kätkenud üllatusmomente, ei taha Noormaa detaile kirjeldades põnevust ära rikkuda.

Nii nagu varasematel aastatel, on tänavugi programmis ohtralt õpitubasid. Festivali motost «Rütm ja pulss» kannustatuna püütakse seekord tutvustada maailma eri piirkondade näite varal ennekõike rütmi laiahaar­delisust, kuid jätkatakse uhkelt ka juba sissekäidud radu.

Tarmo Noormaa juhib tähelepanu reede lõuna paiku tantsupõrandal algavale «Pakri labajalale», mida veavad Rootsis elavate pakrilaste tantsurühma kuuluvad Gun Pella ja Nils Sjölund.

«Labajalg võib tunduda küll lihtne, aga kahjuks osatakse enamasti ainult ühte tüüpi,» selgitab programmipealik. «Tegelikult on labajalal olnud palju variante, kuid neid pole enam võimalik elavast allikast õppida.»

Isegi kõige tüüpilisem pole õpitud elavast esitusest, vaid Anna Raudkatsi kirjelduste järgi. «Ometi oli see ühes kohas säilinud XX sajandini,» räägib Noormaa. «Pakri saarelt läksid peaaegu kõik asukad Rootsi. Neil jäi tants alles ning sellega saabki nüüd tutvuda.»

Reede õhtul on huvilistel võimalik pärimusmuusika aidas osa saada ka lõõtsa ehitamise töötoast, mida juhib lõõtspilli­traditsiooni elushoidja Heino Tartes.

«Ta võtab kaasa instrumendi osad ja tööriistad ning näitab, kuidas lõõtspill kokku pannakse,» pajatab programmipealik. «See on päris keeruline. Näiteks Teppo lõõtsal on detaile kuue tuhande ringis. Heino aga, lõbus ja positiivne nagu ta on, leiab, et mis see pilli ehitamine siis ikka ära ei ole.»

Pillimeisterdamishuvilistele pakutakse head võimalust laupäeva õhtul pärimusmuusika aida väikeses saalis. Siis räägib paljudele muusikutele vanu kitarre parandanud jauusi teinud Andrus Hämäläinen, kuidas tema pillid sünnivad. Viimati valminud instrumendil mängivad lugusid meistri sõbrad.

«Abiks on tal Jaak Johanson, Mari Pokinen ja Aapo Ilves,» räägib Tarmo Noormaa. «Hämäläineni kitarrid on väga ägedad. Miks peaks ostma välismaa pille, kui saab toetada eesti meistreid?»

Kodumaal valmistatu on pealegi kindel investeering.

Pärimusmuusika festivali neljandal päeval mängitakse maha pulma kolmas päev. Traditsiooniliselt on kolmandal päeval moodustatud dirigendist ja pillimeestest koosnev pulmaorkester, milles suure osa moodustavad rütmipillid.  

«Käiku läheb kõik, mis kätte saadakse, sealhulgas potid ja pannid,» tutvustab Tarmo Noormaa orkestri pilliparki. «Valitakse dirigent ning lähebki lahti. Proovime vana traditsiooni nüüd järele. See on sadu aastaid toiminud, äkki toimib siin ka.» Pulmaorkestrit juhatavad dirigent Silver Sepp ja kontsertmeister Reigo Ahven.

Noormaa soovitab silma peal hoida veel kultuuriakadeemia reedesel filmiprogrammil. Linateos räägib Baskimaa ansamblist Oreka TX, mille põhipill on txalaparta — alusele asetatud erineva jämedusega puust lauad, mida kaks mängijat teine teisel pool puust pulkadega löövad. Muusikud on ka ise kohal.

Muidugi ei tasu vahele jätta maailma ühte tuntumat ja hinnatumat rändjutuvestjat Jan Blake’i.