Kas netikeskkond ongi sõnavabadus?

Näitlejad Liina Olmaru ja Aarne Soro nädala pärast publiku ette jõudva «Grafiti» proovis.

FOTO: Tarvo Vridolin

Ugala väikeses saalis jõuab 29. novembril publiku ette prantsuse nüüdiskirjaniku Gérald Sibleyrasi komöödia «Grafiti».


Selle sotsiaalselt tundliku närviga loo toob lavale Taago Tubin, kelle varasemad lavastused «Mardileib», «Runar ja Kyllikki» ning «Helesinine vagun» on publikul kindlasti meeles. Andrus Kivirähki «Helesinine vagun» püsib repertuaaris juba viiendat aastat ja on praegu Ugala staažikaim lavastus.



«Grafiti» on Taago Tubina esimene töö Ugala koosseisulise lavastajana.



Taago Tubin, loo pealkiri «Grafiti» viitaks otsekui ühele põhiliselt noorsookultuuriga seotud nähtusele. Ons tegemist noortetükiga majaseintele sõnumeid ja maalinguid jätvatest teismelistest?

Kui grafiti all mõista avalikku ruumi kirjutatud või joonistatud sõnumit, siis ulatuvad selle juured läbi antiikkultuuride arhailiste koopamaalinguteni välja, seega pole tegu tänaste noorte leiutisega.



Näitemängu sündmustiku käivitab kortermaja lifti seinale ilmunud solvang, mis hakkab määrama ühe peategelase saatust. Tegelased on kolm abielupaari, kelle omavahelisi suhteid häirib seesama grafiti aina enam ja enam. Nii et tegemist ei ole noorsoolooga. Lavastust julgen soovitada noortele alles gümnaasiumi lõpuklassidest alates.



Minu teada on see näidend olnud sinu lavastajaportfellis juba mõnda aega. Millega see tekst sind võlus, et tahtsid ta tingimata lavale tuua?

Mind on alati huvitanud keskkonna osa inimese identiteedi kujundajana. Siin on selleks keskkonnaks meie muutunud ühiskond ehk laiemalt Euroopa ühiskodu. Millised väärtused on tõesed, millised vaid tühjad sõnakõlksud ning kas sõnadel «sallivus», «läbipaistvus» ja «solidaarsus» on veel sisu?



Peale selle, et näitemäng käsitleb neid küsimusi teravapilgulise üldistusvõimega, on ta inimlik ja vaimukas.



«Grafiti» žanrimääratlus on komöödia. Selle mõiste alla on teatriloos mahtunud väga erinevaid tekste alates rahvalikest lustilugudest ja lõpetadas kas või Tšehhovi «Kajakaga». Mis laadi komöödiaga on tegu kõnealusel juhul? Kelle ja mille üle naerdakse?

Näidend naeruvääristab sotsiaalset viisakust, poliitilist korrektsust ja sõnavara, mis inimestele seebiseriaalidest, reklaamidest, talk-show’dest, populaarteaduslikest sarjadest ja seltskonnaajakirjandusest külge hakkab. Kasutatakse kõlavaid loosungeid ja termineid, mõtlemata nende tähenduse üle ja nendest tihti vähimalgi määral aru saamata.



Hea näitena demokraatlikust kodanikuühiskonnast võib tuua anonüümsed kommentaarid, milleks loodud netikeskkondi käsitletakse sõnavabaduse realiseerimise vahenditena. Nii laskuvad inimesed oma mõtte- ja keelekasutuses tihtipeale liftiseinale soditud algelise grafiti tasemele.



Nii et tegemist on väga olemusliku looga, mis puudutab inimlikul tasandil meid kõiki ning pakub samas sotsiaalselt tundlikku satiiri.

Tagasi üles