On laupäeva õhtu. Tugev tuul viskab vihma sahmakatena laterna alt läbi ja mühistab pimedusse peidetud raagus puude võras. Just sellistel tormistel öödel pannakse toime vähemalt pooled kriminaalromaanide roimad.
Ühispatrull hoiab pilgu peal poolel Viljandimaal
22. november 2008, 10:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult suhtuvad pätid ilmasse samamoodi nagu korralikud inimesed ega taha külmal ja tormisel, ainult hulludele mõeldud ööl sugugi nina kodunt välja pista. Kogenud politseinikud räägivad, et kummalisel kombel näib kuritegevust õhutavat hoopis täiskuu, mille ajal pöörab ära tunduvalt rohkem inimesi kui tavaliselt.
«Nädala sees ei liigu vihmasel ööl peaaegu kedagi,» tõdeb piirivalve nooremseersant Ivar Strumpe Karksi konstaablijaoskonna taga kuulivesti selga ajades. Koos piirivalveseersant Raili Parve ja politsei vanemkonstaabli
Viktor Tjuškaga valmistub ta patrullretkeks Lõuna-Viljandimaal.
Ühispatrullid said alguse eelmise aasta lõpul, mil Eesti ühines Schengeni viisaruumiga ja Läti piirilt kadus alaline kontroll. Liikuv meeskond peaks seda muudatust kompenseerima ning ühtlasi taltsutama piiriäärsetel aladel kurikaelu.
Ehkki piirivalvurid on meeskonnas ülekaalus, kulub enamik ametnike aurust just politseitööle. Iseasi kui oleks kena suvepäev — siis kohtab Läti piiri naabruses päris palju turiste, kelle andmeid kontrollida ja autot inspekteerida. Seevastu sügisööl satub välismaa numbriga sõidukeid ette harva, ehkki enamasti vahetuse jooksul mõni ikka leidub.
Kohalikke liigub kehvast ilmast hoolimata siiski päris palju: laupäeva õhtuti on noored ju tehatahtmist täis. Kella kümneks, mil patrull esimese vaatluskoha Karksi-Nuia Ärimaja baari juures sisse seab, jääb ka vihm üle.
Strumpe võtab taskulambist ja punasest koonusest konstrueeritud helendava saua ning asub autosid peatama. Liiklejad on üsna korralikud, ainult mees Ford Sierra tagaistmel on turvavöö lahti jätnud ja ühe mahtuniversaali juhil auto dokumendid koju ununenud. Viimati nimetatud eksimuse eest pole tänapäeval enam vaja karistada, sest tehnika võimaldab kõik vajalikud andmed ka ilma paberiteta kindlaks teha.
Viktor Tjuška veedabki suurema osa ajast piirivalve Fiat Ducatos klaviatuuri klõbistades. Andmebaasidega ühendatud arvuteid on väikebussis tervelt kaks ja nendega saab hõlpsalt kindlaks teha, kas kontrollitava inimese ja sõidukiga on kõik korras. Meelega ei maksa auto tehnilist passi ja kindlustust siiski koju jätta, sest neid ette näidates pääseb juht palju kiiremini oma teed.
Muide, kahte kompuutrit on selliste ühispatrullide ajal hädasti vaja, sest ehkki meil on kuulus e-riik, peavad politseinik ja piirivalvur täitma iga rikkumise jäädvustamiseks omaette dokumendid. Vahelejäänuid see siiski ei puuduta — neil tuleb küsimustele vastata vaid üks kord.
Veidi enne ringkäigu algust rääkis Raili Parv, et Mulgimaa rahvas on piirivalvurite kontrollkäikudega juba harjunud ja tihti tullakse neile ise infot jagama või patrullijatega juttu puhuma. Seda tõestab ka üks ligi sõitnud BMW kõrvalistmelt välja hüppav noormees, kes palub: «Kas puhuda saaks? Jõin kunagi ammu saunas ühe õlle, aga nüüd oleks vaja rooli istuda.»
Puhumissoovi kuulevad korravalvurid sageli, kuid enamasti tahavad napsitajad alkomeetrit kasutada selleks, et teada saada, kui suure joobeni nad on jõudnud. Niisugused naljamehed saadetakse kiiresti minema, sest iga huulik maksab riigile kolm krooni ja patrulli ülesanne pole rahvast lõbustada.
Kõnealusel juhul tulevad piirivalvurid noormehele aga lahkesti vastu, sest tegemist on vajaduse, mitte kapriisiga. Ja alkomeeter näitabki sõbralikku rohelist tuld.
Et oodates aega parajaks teha, tutvustab Ivar Strumpe mulle varustust. Räägib bussi katusel olevast valgest vilkurist, mis tegelikult suunatavaks lambiks osutub, näitab püstolit ja laksab lahti teleskoopnuia. See riistapuu olevat tema sõnul nii mõjus, et kallaletungija ohjeldamiseks piisab vaid ähvardavast liigutusest.
Kui autovoolu tekib järjekordne vahe (neid liigub öösel miskipärast justkui lainetena), pannakse Fiatile hääled sisse ja sõidetakse Abja-Paluojale. Siin ei tule kaua oodata, kui kõrva ja seejärel ka silma hakkab selle õhtu esimene tõsisem eeskirjarikkuja. Vahtralehega tume Honda Civic kihutab Karksi poole märksa kiiremini, kui asulas lubatud.
«Kui palju kiirust oli?» pärib Tjuška roolis istuvalt noormehelt.
«No kuskil 60, ma veel ei üritandki.»
«Mida ei üritanud?» See on retooriline küsimus, millele vanemkonstaabel vastust ei oota. «72 sain kätte, aga tegelikult oli rohkem.»
Karistust määrates loeb muidugi see, mida radar näitab. Pärast võimaliku vea mahaarvamist jääb järele 69 kilomeetrit tunnis ehk 19 lubatust rohkem. See tähendab, et raske jalaga nooruki rikkumine jääb ülinapilt kiiruseületamist käsitleva paragrahvi esimesse, kõige leebema karistusega lõikesse.
Põhjus, mis poisi kihutama pani, on silmaga näha. Õigemi on neid tervelt kaks: blond istub esiistmel ja brünett taga. Tagaistuja tõttu lisandub juhile veel üks rikkumine, sest tolle turvavöö pole kinnitatud.
«Aga siin taga polegi rihma!» õigustab end neiu.
Turvavöö pärast juht küll eraldi karistada ei saa, kuid kiiruseületamise eest määrab Tjuška talle maksimaalse trahvi, mida lõige üks võimaldab — 600 krooni.
Mõni minut pärast südaööd keerab Strumpe Fiati nina Mõisaküla poole, kuid Abja-Paluojalt välja me ei jõuagi. Keegi on märganud Karksi-Nuia bussijaamas magavat joodikut ja dispetšer palub ühispatrullil ta üle vaadata.
Vanem mees on uriinihaisu levitava bussijaama juures tõepoolest pikali ning suust tulev alkoholilehk annab tunnistust, et vägijookide pruukimisest ta puhas pole. Tjuška püüab põõnajat vastu põski lüües äratada, kuid asjata. Peagi selgub, et mehe kukal leemendab verest.
Mine võta kinni, kas sügava une põhjus on viin või kukkumisest saadud põrutus, igatahes nendivad korravalvurid, et nende käed jäävad siin lühikeseks, ja kutsuvad kohale kiirabi.
Kiirabi oodates kardab Tjuška, et purjus mees võib olla alajahtunud. Sellisel juhul inimest aga liigutada ei tohtivat ja et tekki magaja soojendamiseks pole kusagilt võtta, ei saagi patrullijad tema heaks teha muud kui seada mehe pea alla tema enda ajalehti täis kilekoti.
Abja ambulantsauto saabub õnneks üsna mõistliku aja jooksul ja kiirabitöötajad püüavad purjutajat nuuskpiiritusega üles ajada. Tulutult.
Viimaks tõstetakse mees kanderaamile ja sõidutatakse punase triibuga autos minema. Selleks hetkeks on politseile tulnud väljakutsest kulunud 40 minutit.
Piirivalvebuss mõõdab taas Valga—Uulu maanteed, sedakorda kuni Mõisaküla ristmikuni. Strumpe juhib auto läbi piirilinnakese, mis kell üks öösel on kottpime.
«Kella üheteistkümne paiku kustutavad nad tänavavalgustuse ära,» teab Viktor Tjuška.
Teisel pool magistraali Kamara asulas põleb tänavavalgustus selle eest heledamalt kui tuhat päikest. Või vähemalt heledamalt kui tuhat kuud. Ja Kamara tanklas, kuhu korravalvurid öölõunat lähevad otsima, on kutsuvalt soe.
Toiduvalik on siin vähemalt siltide järgi otsustades üllatavalt suur. Ei puudu ka viineriga saiad, mida Statoiliski müüakse. Kamara bensiinijaamal ja kütusekontsernil on veel teinegi ühine külg: väidetavalt annab mõlema käibest suurema osa just pood, mitte bensiini ja diisli müük.
Pärast kehakinnitamist seisame mõnda aega Mõisaküla ristmikul. Lausa hämmastav, kui palju sellisel hilisel (või juba varasel?) tunnil autosid sõidab. Neid tuleb nii Abja-Paluoja, Pärnu, Kamara kui Mõisaküla poolt. Vähemalt igal teisel autol on küljes rohelise vahtralehe märk, justkui oleks soovitatud kõigil algajatel juhtidel öise hõreda liiklusega sõitu harjutada.
Vaevalt on patrull Mõisaküla lähistelt tagasi Abja-Paluojale jõudnud, kui Mõisakülast väljakutse tuleb. Valge Ford Sierra kihutavat purjus seltskonnaga mööda linnakest ringi ja olevat ühe inimese peaaegu alla ajanud.
Välimuse järgi mülgastes rallinud Sierra leiame teeservast juba veidi enne linna piiri. Mootor seisab ja tuled on kustutatud, kuid neli noorukit istuvad autos.
Rooli taga oleva noormehe toimetab Tjuška kiiresti patrullautosse, et ta sõpradega rääkida ei saaks. Seejärel lastakse kõigil alkomeetrisse puhuda ning tuvastatakse, et nelik on purjus.
Roolis olnud autoomanik alkoholi tarvitamist tagasi ei aja, ent väidab, et seltskonnal oli kaine autojuht. Kahjuks tulnud sõber Jaagule isa järele ja seepärast nad teeveerde jäidki.
Sierras sitsijatel pole piirivalvebussis aetavast jutust aimugi. Küll aga kinnitavad nad, et auto seisab tee ääres juba tükk aega, mõne arvates 15 minutit, teise hinnangul terve tunni. Aga kes neid minuteid ikka loeb.
Seda, kuidas sõiduk sinna sai, nad selgitada ei tea. Lõhkiste pükstega noormees puhub pärimise peale ainult suitsu taeva poole. Sealt saadetakse vastu veidike lörtsi.
Kui T-särgis lõdisev autojuht, vabandust — omanik, palub luba jope võtta, õnnestub tal kaaslastega vaiksel häälel paar sõna vahetada. Võib vaid oletada, kas ta käsib sõpradel Jaaku hoiatada või arendab lihtsalt vestlust ilmast ja inimestest. Igatahes kinnitab Jaak mõne aja pärast Tjuškale telefoni teel, et Fordi omaniku räägitu peab paika.
Edasise pinnimise tulukus on äärmiselt kahtlane ning selleks pole enam aegagi. Vahepeal on dispetšer edastanud appikutse Õisust, kus mees vägivallatsevat oma naise kallal.
Vanemkonstaabel loeb Sierra seltskonnale veel karmid sõnad peale ja juba kihutabki patrullbuss Õisu poole.
See kant on piirivalvurite tavalisest marsruudist juba nii kaugel, et Valgast Viljandimaad valvamas käiv Strumpe peab Tjuškalt teed küsima. Õisus läheb orienteerumine raskeks ka politseinikul endal ja ta palub õige maja leidmiseks korrapidajalt abi.
Pärast pisukest otsimist peatume ühe valgustatud korterelamu akna all. Nii nagu täistundi kuulutav kägu kellakapist välja hüppab, ilmub akna peale noor naine.
«Kus siin asub maja number see, korter number see?» pärib vanemkonstaabel.
«Siin ongi,» vastab naine veidi hämmeldunult.
«Teie kutsusite politsei?»
«Ei, mina ei kutsunud kedagi.»
«Teie ei vaja politsei abi?»
«Ei, ei vaja.»
Nüüd ilmub korrus allpool aknale mees, kes suitsu ette paneb ja natuke jommis toonil uurib, kas midagi on juhtunud. Vastust saamata pahandab ta: «Ma tahan teada, mida mu naabrid teevad!»
Viktor Tjuška palub perenaisel dokumendid välja otsida ja astub ristseliti lahti välisuksest sisse. Varsti ilmub naine korteriuksele, tema järel lühikeste juustega noor mees. Politseinik piidleb paari passe ja küsib naise käest mitu korda, kas temaga on ikka kõik korras või on tal mingeid pretensioone. Naine kinnitab, et kõik on okei, ja vähemalt sel hetkel paistab seda ka ise uskuvat.
«Aga omavahelist ütlemist teil ikka oli?» ei jäta Tjuška küsitlemist.
«Natuke oli jah.»
«Katsuge järgmine kord asjad nii selgeks rääkida, et naabrid ärevusse ei satuks.»
Noorpaar saab dokumendid tagasi ja patrull suundub taas Karksi-Nuia. Maanteed on vaikseks jäänud ja isegi vallakeskuses pole enam mingit liikumist. Hommik on saabumas.
Kell 4.15 saab minu vahikord otsa. Läbi uhiuute tulede säras Karksi ürgoru sõites adun äkki, et kogu piiripatrulliga sõidetud aja nägin ma piiri vaid ühe korra: kui Mõisaküla endises kontrollpunktis ringi pöörasime. Seejärel nikastan haigutades peaaegu lõualuu paigast. Korravalvurite vahetuse lõpuni on aga veel peaaegu neli tundi.