Kilplaste imeline teekond läbi Baltimaade

Hommikuti on Palanga promenaadi lõpus asuv muul üpris inimtühi.

FOTO: Katrin Johanson

«See juhtus päeval, mil vaalad jõudsid Palanga promenaadile.» Sellise intrigeeriva lausega pidi algama teos, mille kavatsesime kirjutada, olles naasnud Leedu merevaiguranna reisilt. Krista, keda nimetan siinkohal ettevõtmise kurja juureks, oli ette kindel raamatu müügiedus.

Paraku ilmnes juba enne inspiratsiooniretkele asumist, et meie ettekujutus teosest oli väga erinev: kui minu arusaamist mööda pidanuks sellest saama road movie kirjanduslik versioon, siis Krista lähenemine oli märksa pöörasem. Tema fantaasiakapakus, niipalju kui jälgida jõudsin, oli ajaväravaid, teisi dimensioone, mütoloogilisi jumalusi ja muteerunud inimolendeid, kelle kõrval promeneerivad vaalad tundusid üpris realistlikud.

Avaldasin tagasihoidlikult kahtlust, kas Harry Potteri ajastul sellisele teosele enam turgu on, ning tegin ettepaneku piirduda reisikirjaga. «Iseasi kas sellekski ainest jätkub,» olin kõhklev. «Küll me midagi välja mõtleme,» teatas Krista muretult nagu väike energiline Marco Polo.

Peab ütlema, et lühikese, ent muljeterikka reisi jooksul süvenes minus veendumus, et Krista vaatenurk polnudki nii ulmeline, kui esmalt tundus. Kõik on võimalik.

Segadused algasid juba mitu päeva varem. Interneti reisifoorumites kordus refräänina tõdemus, et suvitushooajal on Leedu kuurortide hotellid puupüsti täis, sestap otsustasime endale ulualuse kinni panna.

Vabu kohti näis tõesti nappivat. Paljude majutusasutuste koduleheküljed teatasid, et viimased toad reserveeriti mais, kuna teised jagasid punases kirjas hoiatusi: «See siin on teie viimane võimalus!» Meid lõbustas seik, et hoolimata otsingus väga täpselt esitatud soovidest, pakuti meile soodsa hinnaga toa asemel üüratu summa eest krunti: ehitage endale maja!

Paar päeva enne starti õnnestus Kristal lõpuks reserveerida tuba romantilise nimega hotellis. Reisi eelõhtul teatas sama asutuse kodulehekülg uhkelt, et viimane broneering oli tehtud kuu aega varem.

Samuti saime kõvasti pead murda, miks summad minu ja Krista arvestuses nii palju lahku lähevad. Selgus, et hotell oli küll hinnakirja juures lahkelt ära toonud euro ja liti kursi, ent teinud seda venekeelses versioonis üht- ja ingliskeelses teistpidi. Hinnakiri oli muide kehtetu ning selle järgi pidanuks leedulaste kalendris olema nelikümmend kuud.

Võib arvata, et me ei asunud teele erilise turvatundega. Kummatigi polnud me kindlad selleski, kas, kuidas ja millal pärale jõuame, ning seega polnud mõtet paanikat tekitada — saati et Klaipeda ja Palanga lähistel pakutakse ohtralt kodumajutust.

Ette rutates olgu öeldud, et Leedus lageda taeva alla jääda on võimatu. Tubade väljaüürijad palistavad kuurorti viivaid teid ning bussijaamas passib seltskond prouasid, kes haaravad eksleva pilguga välismaalastel nööbist ja pakuvad peavarju. Hinnad langevad õhtul, kui kedagi enam oodata pole, ent eriti meeleheitliku moega turist võib viia tädi siiski mõttele, et see õnnetu olevus on valmis rohkem välja käima.

Kaubitsejate vilumus hinnata inimese ostujõudu ja -tahet torkas silma ka kioskites: hinnasildid neis pahatihti puudusid. Enamasti maksab kahene tuba mereäärses kolmetärnihotellis tippajal 240—250 litti öö, aga tänavapakkujad küsivad enam-vähem samasuguse teenuse eest 100 litti.

Katsumuste rada

Eelnevast võib jääda mulje, et kui ühel õhtul lõbustad ennast kodus leedulaste veebikülgedega, siis järgmisel õhtul oledki nagu nõiaväel enam kui viissada kilomeetrit eemal ning ajad vanaprouadega äri või otsid pilguga kurikuulsaid ehast koiduni orgiaid, mida Eesti meedia tõotas Palanga rannas ootavat. (Eksitav «reklaam» muide.)

Ei, sõbrad, nii see ei käi. Nimelt näivad lätlased võistlevat, milline piirkond suudab kõige rohkem teekatet üles võtta. Mingi õnnetu mõte sundis meid siirduma läbi Läti rannikulinna Liepaja, selle asemel et reisida Riiast kiirteed pidi Vilniuse poole ja pöörata alles Šiauliais Klaipeda peale.

Tagantjärele saime Palangas trehvatud eestlastelt küll teada, et Šiauliai kandiski käivad teetööd, ent pöördumatu vaimne kahju oli juba sündinud. Hääletaja aeglane enesetapp algab umbes 15 kilomeetrit Riia lennujaama teeotsast edasi. Kahjuks ei saa ma soovitada ka ühissõidukit, sest selle katsetamist võisime nimetada eksimusmeetodiks.

Vahemärkusena nii palju, et leedulased näivad olevad teinud kõik endast sõltuva, et põhjanaabrid nende kuulsaimasse suvituslinna ei pääseks või oleks see jõukohane üksnes parema elatustasemega autoomanikele. Riiast Palangasse käib päevas vaid üks buss ja seegi eriti aeglane.

Ümberistumistega reisida on samuti keeruline, sest busside saabumis- ja väljumisajad ei taha klappida. Teoreetiliselt peaks Palangaga olema ka lennuühendus, kuid paraku ei õnnestunud meil välja selgitada, kuidas see toimib.

Nii leidsimegi ennast hõredalt asustatud Lääne-Lätis lõputuid kilomeetreid läbides mõtlemast, kus küll on need miljon ja paarsada tuhat inimest, kes Riiga pole mahtunud.

Tolmust ja üksluisest maastikust hoolimata tekkis lõunanaabrite juures imelikult hell tunne. See eestlastest majanduslikult kehvemas seisus rahvas näib ühtaegu nii alistunud kui vankumatu.

Lätlased loodavad, et hullemaks enam ei lähe, et kahe aasta pärast õnnestub ehk juba tööd leida, et uues Saeimas ei võta võimu venestajad ja hiljuti ametisse astunud president saab hakkama. «Mis sellest, et mitte poliitik, vaid arst — vähemalt polnud ta oligarh!» arvavad paljud eelmise riigipea kohta.

Eurot lõunanaabrid ühtaegu kardavad ja ootavad. Eestlaste pikatoimelisusest räägivad nad küll endist viisi anekdoote, ent lisavad tunnustavalt ja pisut kibedalt: «Nüüd tuleb välja, et hoopis teie reageerisite kiiresti.»

Liiga tõmmu ja kahtlane

Meid raputas unelevast pikatoimelisusest välja avastus, et päike on juba madalal, kuid selja taha jäävate kilomeetrite arv pole märkimisväärselt kahanenud. Edasiminekust kõnelesid vaid tundmatud kohanimed ning paiguti polnud meil aimugi, kus asume. Vägisi tekkis kahtlus, et Krista ajanihke fantaasia vastab tõele ja oleme vaakumisse kinni jäänud.

Esialgne umbisikuline raev võttis varsti konkreetsema kuju: süüdi olid teetöölised, Balti riikide valitsused, kuri saatus ja transpordifirmad. Varsti pärast seda, kui Krista oli mõttes koostanud noodi Leedu saatkonnale (jäi pisut selgusetuks, miks just Leedu) ja mina vaevelnud vähemalt tunni kummitava laulu «Kurzeme kuulub merele» käes — eriti piinarikkaks muutis selle tõik, et minu teadmised piirdusid refrääniga —, tabas meid uus katsumus: Liepaja ja Palanga vahel astus liinibussi piirikontroll.

Ainus pilk tumeda sassis juuksepahmakaga tõmmule Kristale muutis ametniku valvsaks. Kui tõele au anda, oli Krista ise kõvasti pingutanud, et näha riietuse ja kompsude poolest välja nagu kaks nädalat konteineris elanud illegaal, kes teenib nüüd endale elatist, müües kassikullast Rolexeid. Usaldust ei äratanud ka tema viimse piirini viidud inimese meeleheitlik silmavaade.

Heitnud põgusa pilgu mu reisikaaslase ID-kaardile, päris tolliametnik nõudlikult: « A gdje pasport?»

«Doma,» vastas Krista nii raugelt, et haistsin selles vaikust enne tormi.

«A potšemu doma? Gdje vaš dom? Kak vaš adres?» võttis kontrollija kõrgemad noodid ning tema silmades välgatas jahikirg.

Mulle, kes ma oma sõpra hästi tunnen, kangastus stsenaarium, kuidas Krista vastab laulusõnadega: «Moi adres ne dom i ne ulitsa, moi adres Sovetski Sojuz.» Selle peale palutakse meil bussist väljuda ja parimal juhul piirdub asi vaid käsuga öö hakul metsade vahel tagasiteele asuda.

Kaalusin juba meeleheitlikku võimalust ID-kaardi serva relvana kasutades eesistuja pantvangiks võtta ja sundida juhti koos kontrolliga, saagu mis saab, Palangasse põrutama. Sellest paari sekundi vältel silme eest läbi lipsanud stseenist äratas mind Krista pühast nördimusest takerduv sõnavool, kus kõlasid väljendid nagu «Schengen», «Euroopa Liit», «Balti ministrite nõukogu» ja teab mis veel.

Piirivalvur oli põrmustatud. Vabandades taandus ta minu ID-kaarti õieti kontrollimatagi. Kogu bussis viibimise aja heitis ta arglikke pilke meie poole. Muljet ei parandanud ka see, et Krista meenutas itsitades, kuidas Egiptuse piiriametnikud olid ennast kõverasse naernud Eesti halli passi omanike dokumentides seisnud märke «alien» (võib tõlkida ka kui «tulnukas» — toimetus) peale. Loodetavasti ei tundunud leedu kohusetundlikule ametnikule, et me naerame tema üle.

Hotelli jõudes taipasime, mis oli meid tollikontrolli silmis veelgi kahtlasemaks teinud: küllap polnud ta teenistusajal kohanud eestlast, kes saabuks Palangasse muud moodi kui oma autoga. Vähemalt meie hotelli staažika administraatori silmad nägid seda küll esimest korda.

Issanda loomaaed

Tegime veel samal õhtul tiiru promenaadil, mis on minu tähelepanekut mööda kõige huvitavam kahel ajal: inimtühjal hommikul ja südaööl, mil restoranide ja kõrtside avatud ustest kostab salongidžässi, vene estraadi, reggae’t, mustlasviise ja pophitte. Tänaval teenivad raha muusikud, tantsijad ja trikimeistrid. Mõned inimsed lihtsalt istuvad pärdik või papagoi õlal ja küsivad pahaaimamatult pildistajalt raha.

Loojangujärgses hämaruses, mil härrad on alkoholi mõjul hakanud nägema daame parimas valguses, ilmuvad välja pikavarreliste sametpunaste roosidega lilleneiud.

Päeval liituvad selle kirju seltskonnaga tänavakunstnikud, kes on omandanud oskuse maalida isegi parajale peletisele noore ingli ilme. Kohtusime veel mehega, kes rääkis väga veenvalt, kuidas on Eestigi sisustuspoodides müügil olevaid merikarpe oma käega Barentsi voogudest välja toonud. Mõistagi oleksid viisakad inimesed seepeale mõne harulduse ostnud. Mainimata ei saa jätta ka rahvasummas ohvreid otsivaid taskuvargaid.

Tuleb tõdeda, et ööelu on omamoodi lummav, ent värvilised tuled, katkematu inimvool, muusika ja melu hakkavad kiiresti väsitama.

Ülekülluse tõttu mõjub kurnavalt ka linnapilt. Kunagisi rannavillasid on säilinud vähe, uusrajatistes valitseb eklektika: puunikerdistega majad on kõrvuti moodsate klaasist, terasesest ja betoonist hotellidega.

Südalinn on täis lõbustusparke ja lasteatraktsioone. Kohvikute lopsakates liigirohketes hoovides näib iga põõsaalune karjuvat aiapäkapiku järele. Meie lemmikkohas ujusid tiigis kuldkalad ja paviljonide murukatust pügasid küülikud. Tekkis imedemaale sattunud Alice’i meeldiv ja peadpööritav tunne.

Toit ja teeninduskultuur on omaette teema. Esimesega oli ainuke negatiivne kogemus meie hotellis, kus hinna sees olev hommikusöök jäi minusuguse apla inimese jaoks kasinaks. Kui mulle toodi teeküünlaaluse suuruses kausikeses ette üheksateist (lugesin üle!) pisikest helvest, olin üpris nõutu.

Tükil ajal ei toimunud midagi. Siis serveeriti veerand klaasi piima ja pokaal umbes kolme teelusikatäie sõmera maitsestamata kohupiimaga, peal törts hapukoort ja moosi. Õnneks päästis olukorra singi ja juustuga kukkel.

Teised kogemused võib liigitada gurmee-elamuseks. Jätsin targu tellimata leedu rahvusroa tsepeliinid, sest need meenutasid mulle tüüringlaste lemmiktoitu: riivkartulitaignast valmistatud õliseid lihatäidisega rulle. Seevastu rammusa keefiriga tehtud külmsupp ja õlis praetud köömnetega juustupulgad, olid imemaitsvad. Hardalt meenutan kunstipäraselt serveeritud Napoleoni kooki, mille sarnast ma kodumaal pole saanud.

Kiirtoidu hindajad leiavad promenaadilt suure valiku friikartuleid, kebabe, hamburgereid, pitsasid, vahvleid ja muud niisugust.

Hinnad on ehk Eesti omadest pisut madalamad, ent hea köögi tõttu võid söögikohtadesse jätta märkimisväärse summa. Kolmandaks päevaks õppisime promenaadi pikkust arvestama ühikutes «eurot meetris» ja liikumiskiirust «eurot tunnis».

Teeninduskultuur võib olla sõltuvalt kohast väga erinev. Hotellis, kus peatusime, «madamitas» kelner meid kandu kokku lüües, ehkki me suuri arveid ei teinud. Iga natukese aja tagant uuris ta viisakalt, kas me midagi ei vaja: näiteks õhtujaheduse eest kaitsvat pleedi.

Peab ütlema, et pärast tollikontrolli vahejuhtumit tõstis selline aupaklik kohtlemine enesetunnet. Ka paljudes teistes kohtades oldi naeratav, viisakas, kiire ja täpne, ent sattusime ka kohvikusse, kus jootraha hoiatamata arvele juurde pandi.

Omaette nähtus oli kohalik turismiinfopunkt, mille sildil oli märgitud tööajaks kella 9—18. Pärast üheksat lukus ukse taga seistes avastasime märke, et asutuse lahtiolekuaeg on vaid 10—14. Niisiis käis töö tipphoojalgi peamiselt suletud uste taga.

Kui lõpuks löögile pääsesime, näitas ametnik oma tüüdatud olekuga, et just meie sealt veel puudusime. Mingeid lahendusi, kuidas Leedu üheks kuulsamaks vaatamisväärsuseks peetavale Neringa poolsaarele pääseda, ta välja ei pakkunud — kinnitas üksnes fakte, mida olime suutnud ise välja otsida.

Lennuliiklust puudutavale küsimusele venitas ta vastuseks: «Seda annaks ehk uurida, aga — saate isegi aru — siis peaksin ju internetti minema.» Olime tummaks löödud. Alles hiljem oletasime, et võib-olla käis neil internetiühendus minutimaksu alusel.

Lõpuks ulatas ametnik meile ainsaks abivahendiks kapist luku tagant väljavõlutud Balti riikide kaardi, millel seisis kiri «Tasuta jagamiseks». Letil neid polnud. Kaart oli hea ja üksikasjalik. Hiljem nägime pargis üht vanameest neid müütamas.

Kättesaamatud luited

Kura ehk Neringa poolsaar jääb Palangast paarikümne kilomeetri kaugusele. Osa sellest kuulub Venemaa Kaliningradi enklaavi. Poolsaarele pääsemiseks peab sõitma Klaipedasse ja sealt praamiga üle minema. Busse väljub Palangast Klaipedasse hommikuti lausa järjest. Sportlikumad inimesed saavad laenata ratta. Võib kasutada ka turismifirma teenust.

Tüüpiline reisipakett lubab näidata kõiki 90kilomeetrise poolsaare vaatamisväärsusi, alustades delfinaariumist ja lõpetades Thomas Manni suvekodus asuva isikumuuseumiga. Paraku on tipphooajal reisid nädala jagu ette välja müüdud.

Lootused Neringale pannud turist peab tänavu siiski pettuma, sest delfinaarium on remondis ning kuulsatele düünidele on enamikus kohtades keelatud minna: meretuulte mõjul üha enam pealetungiva liiva peatamiseks istutatud haljastus on habras. Laastamistööd teevad ka kormoranid, kelle kolooniates on puud välja surnud. Samuti on näha kunagise metsatulekahju jälgi.

Põikame tagasi ajalukku: eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel hakati poolsaarele hoogsalt villasid ehitama. Mets võeti maha, ent see tõi endaga kaasa katastroofi: aastas ligi paarkümmend meetrit edasi tungiv liiv mattis enda alla 14 kaluriküla. Poolsaare Kaliningradi (Königsbergi) poolsesse otsa on alles jäänud idülliline linnake Nida.

Niisiis peab kõrgete ootustega loodusesõber oma meelehärmiks pahatihti piirduma üksnes maanteega, sest veebis nähtud piltpostkaartlike vaadete ligi teda ei lasta.

Paganlus ja katoliiklus

Meie pidime pettuma päeval, mil tahtsime minna merevaigumuuseumi. Kehva kodutöö tõttu polnud me kursis Leedu rahvuspühadega ning leidsime eest suletud maja.

Lohutust pakkus Palanga botaanikaaiana tuntud mõisapark, mis on rajatud üle-eelmise sajandi lõpul krahv Felix Tiškevičiuse ajal. Sajal hektaril on nii hooldatud ilupeenarde, veesilmade ja skulptuuridega alasid kui vaikseid metsikuvõitu nurgakesi.

Pargi territooriumile jääb ka Birute mägi. Paik on nime saanud XIV sajandil sealkandis elanud üliku, preestrinna Birute järgi. Temast sai Leedu kuulsa vürsti Vytautas Suure ema.

Neidis Birute olnud suisa paganliku jumalanna seisuses, aga see ei päästnud teda abiellumast Trakai ja Samogitia valitsejaga. Just hardalt austatud Birutest sai alguse võimas leedu ülikute liin.

Katoliiklikku rahvast ei häiri kangelanna paganlik taust karvavõrdki, sest just nimetatud dünastia tugevnedes kinnitas Leedus kanda ristiusk. Nii seisabki muistse paganliku observatooriumi ja ohverdamispaiga kohal kristlik kabel. Väljakaevamised on näidanud, et seal on olnud üks Läänemere ranniku varasemaid inimasustusi.

Kahjuks jäi meile selgusetuks kabelist põhja pool asuva kivi tähendus. Küllap oli see midagi eriti väelist, sest selle otsas päikeselõõmas mediteerivast naisterahvast õhkus lausa sambapühaku visadust. Et me tema murdumist ära oodata ei jõudnud, jäi meil kivi imeline mõju oma nahal järele proovimata.

Mäe all asub Prantsusmaa kuulsa Lourdes’i koopa koopia.

Turist, kes ihkab kesklinna melust puhata, leiab botaanikaaias tegevust terveks pärastlõunaks. Huvitava pisiasjana jäi silma, et isegi elektrialajaamad olid pargiga kooskõlas: need nägid välja nagu ümmarguste ustega kääbikuurud. Leedukate puunikerdiste ja sepiste armastus oli siingi võidule pääsenud.

Polüglott

Tagasitee Eestisse ei kujunenud enam nii venivaks. Kohtusime soome pensionäripaariga, kes olid kuuma ilma ja katsumusi trotsides läbi Baltimaade reisinud, ning nende optimism tegi virisemise piinlikuks.

Liepajas astus liinibussi tollikontroll. Seadsin end vaatemängu ootuses mugavamalt istuma ja jälgisin aknast, kuidas end tuulutama läinud Krista pahaaimamatult kõnniteel jalutab. Paraku leidis ametnik endale sedapuhku ohvri hoopiski ühe marokolase näol.

Riias kogesime juba vana hea Liivimaa kodust tunnet. «Kui järgmine kord Leetu läheme, on meil kergem, sest nüüd oskame pisut keelt,» teatas Krista rahulolevalt.

Teadsin teda olevat omandanud vaid kaks sõna: zuvedra (kajakas) ja maža (väike). Üritasin ette kujutada, kuidas neid kasutada annaks. Mu silme ette kerkis vaid jabur lembe­stseen («Oh, mu väike kajakas!»). Selle vahetas välja pilt kelnerile sõrmi nipsutavast Kristast, kes tellib: «Maža zuvedra!»

Sel hetkel mõistsin, et surematut teost ei sünni, kuid reisikirja ma siiski teen — kas või enda lõbuks.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles