Taastusraviarst muretseb arvuti taga kössitajate pärast

Pilt on illustratiivne. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Riina Saarma on suurte kogemustega taastusraviarst, kes on pikka aega töötanud Tartu ülikooli kliinikumi närvikliinikus ning kirjutanud raamatu «Terve selg ja terve kael».

Raamatus selgitab arst põhjalikult kaela- ja seljahädade tekkepõhjusi ning annab nõu, kuidas neist hoiduda.

Doktor Riina Saarma, paljude inimestega juhtub, et ühel heal päeval ei saa nad ennast enam liigutada, sest terav valu käib seljast läbi või on kael kange, tekivad peavalu ja koguni tasakaaluhäired. Arst diagnoosib radikuliidi. Mida on inimene valesti teinud, kui see haigus vaevama hakkab?

Inimene on tervik. Kõiki haigusi, mida põeme, süvendab või pidurdab ka meie närvisüsteem. Sellest algavad paljud tõved, sealhulgas selja- ja kaelahädad.

Selgroo areng toimub umbes 20. eluaastani, sellele järgneb pöördumatu degeneratsioon: kulumine, vananemine, lülivahede ahenemine ja võimete halvenemine, kuid mitte kõigil samade nähtudega. Et vaevusteta tegutseda, vajab selgroog toetuseks tugevat lihaskonda, mis aitab tunduvalt vähendada talle langevat koormust. Seega tuleb tugevdada lihaskorsetti, kuid vähem tähtis pole oskus koormuse järel lihaseid lõõgastada ja venitada.

Peate väga oluliseks võimlemist. Maainimene teeb tihtipeale päev otsa rasket tööd, ta ei jõua enam võimelda.

See on tüüpiline suhtumine: «Ma olen terve päeva töötanud, nüüd pean veel harjutusi tegema!» Lihaste arendamine ja ka lõõgastumine on hädavajalikud, selja- ja kõhulihased tuleb pingest vabastada.

Mees istub päev otsa traktoriroolis. Kuidas ta õhtul oma lihaseid lõõgastama peaks?

Tänapäeva traktoritel on küll paremad amortisaatorid, aga siiski on kabiinis vibratsioon, lisaks pikk istumine, nii et kindlasti tuleb juhil pärast päevatööd puhkeasendis selga venitada.

Koju tulles võib lihtsalt põrandale pikali heita, jalad täisnurga all diivanile panna ja lugeda või siis tõsta jalad taburetile ja televiisorit vaadata. Seda tuleks teha vähemalt pool tundi. Selgroo lülivahed avarduvad ja selgroog taastab oma normaalse füsioloogilise asendi.

Teine võimalus on kanda seljavööd ehk ortoosi, aga kasu on ainult pikitugedega vööst.

On vabrikutöid, mille tegija peab alatihti kummarduma nagu ka laudas loomatalitaja.

Siis tuleb valida sobiv vöö. On ka selliseid, mis on seljast laiemad ja eest kitsamad. Mõnikord piisab lihtsalt laiast nahkvööst.

Ortoosi puhul peab silmas pidama, et see muudab lihased laisaks ja nõrgaks. Parim tugi on omaenese tugevad selja- ja kõhulihased.

Mida veel soovitate?

Hea on panna seljale ja turjale ribadeks lõigatud pipraplaaster. Seda võib asetada igale poole, kus on vaja lihased soojas hoida. Kui nahk ei ole eriti õrn, võib plaastrit peal hoida kaks kuni neli päeva järjest. Sellega saab ka duši all käia. Suure karvkatte korral võib eemaldamisega raskusi tekkida, aga müügil on ka igasuguseid salve.

Võib sõrmedega valupunktid üles otsida ja neid kergelt masseerida, ka see lõõgastab. Massaaž ei tohi olla valus, sest valu tekitab omakorda lihaspinget.

Olete öelnud, et eestlastel on suure kondi kohta natuke liiga nõrgad lihased.
Nii see on. Kõhulihased on valdavalt kraadi võrra nõrgemad kui seljalihased.

Võimlemine on ainuke, mis päästab, kui seda iga päev teha. Treenitud lihastega inimese selg naljalt haigeks ei jää.

Stressis inimene peab võimlema, aga seda võib teha valu piirini. Vähemalt algul on vaja spetsialisti nõu. Aeroobikas ei vaadata diagnoosi — seal on hüpped ja järsud pöörded, mis sobivad vaid tervetele inimestele. Hea on esimesed korrad võimelda füsioterapeudi juhendamisel, edasi saab ise hakkama.

Tugevale lihaskonnale pannakse alus juba imikueas. Lapse selga tuleb varakult kontrollida, et ta ei läheks selgrookõverusega kooli, kus tuleb palju istuda. Selles eas on viga võimlemisega ravitav. Vanematel inimestel tuleb tõsisemate häirete puhul juba operatsioonile minna. Aga võimlemisest ei päästa seegi.