Kui sajab ööd

Portugali keeles kirjutav Angola kirjanik ja ajakirjanik José Eduardo Agualusa oli Tallinna kirjandusfestivali «HeadRead» külaline.

FOTO: arhiiv

Kurt Vonneguti alter ego’l ulmekirjanik Kilgore Troutil oli novell, kus kaks pisitasa oma väljaheidetesse uppuvat pärmibakterit filosofeerisid eksistentsi mõtte üle. Oma piiratuses ei saanud nad muidugi aru, et aitavad toota jooki, mida kutsutakse šampanjaks.

Angola kirjanik ja ajakirjanik José Eduardo Agualusa pani oma teose jutustajaks geko. Sõbralik vana hingega geko Eulalio elab albiinost majaperemehe Felix Ventura katuse all.

Laupäevaõhtuti toob Felix koju sihvakaid graatsilisi siresäärseid piigasid. Neiud takseerivad hõbenõude sära ja mööbli suursugusust ning heituvad tubades ja koridorides laiuvatest raamatukuhilatest. Muide, see on kindlasti ka raamat raamatutest.

Minevik on sünge, tulevik tume. Maja ümber laiutab surmav maastik. Keegi ei tea, kui palju on Angola pinnasesse maetud miine, võib-olla kümme miljonit, aga võib-olla kaks korda rohkem. Miine on rohkem kui angolalasi.

Felix müüb möödanikku — salaja, nagu mõned sahkerdavad kokaiiniga. Felixi otsivad üles need, keda ootab kindlustatud tulevik, kuid kellel pole värvikat minevikku, koloriitseid esivanemaid ega kõlavaid tiitleid. Felix loob neile paberil uue väärika tausta.

Ühel päeval koputab tema uksele mees, kelle jaoks ta muudab kõik ning kes siis omakorda muudab fantaasiad reaalsuseks ja unenäod tõeluseks.

Vaikus muutub sosinatest tiineks, flamingoparved lendavad vagase tuleleegina üle sinise taeva. Piir fantaasia ja tõsielu vahel ähmastub. Tegelikkus tundub unenägudega võrreldes vigane ja valus — on öeldud, et seetõttu eristamegi seda unenägudest.

Agualusa loob lummava maailma. Lugege kas või seda, kuidas ta kirjeldab vihma. «Nagu sajaks ööd. Las ma selgitan: see oli, otsekui kukuks taevast alla suuri tükke sellest tumedast unisest
ookeanist, millel purjetavad tähed. Jäin ootele, et näha, kuidas need valju kilina ja kolinaga vastu aknaklaase puruks kukuvad.»

José Eduardo Agualusa sündis Huambos valgete portugali asunike peres. Elanud pikka aega Lissabonis ja seejärel Rio de Janeiros, on ta alati kinnitanud, et Angola-taolises riigis on päriselu fantaasiarikkam kui kirjandus.

Hiljuti ka Tallinnas käinud Agualusa kinnitas, et «Minevike müüja» sündiski unenägudest. Kirjanik tunneb end vabalt selles kaheldavas vööndis, mis jääb tegelikkuse ja väljamõeldise vahele.

Angolas oli kolonialism, meil kommunism. Ma pole kindel, kas see aitab romaani alltekste hõlpsamini mõista, kuid napist mahust hoolimata esindab Agualusa teos erakordselt tihedat ning žanritruud, mitmekihiliste kujunditega vürtsitatud maagilist realismi.

Kuigi valge mehe kirjutatud, on see harukordselt inspireeriv lugu ometi sündinud Aafrikast ning sõnaosav tõlkija Leenu Nigu on mõistnud selle maakeelde ümber panna keskmisest suurema ning nauditavama sõnavaraga.

Kas «Minevike müüja» on tuleviku klassika? Kindlasti.

RAAMAT
José Eduardo Agualusa, «Minevike müüja»
• Portugali keelest tõlkinud Leenu Nigu
• 128 lk
• Kirjastus Varrak

Tagasi üles