/nginx/o/2020/12/28/13551359t1h9c43.jpg)
/nginx/o/2011/07/01/650258t1h3742.jpg)
«Aga tulge meiega teatrisse!» pakub Anneli Kundla, kui selgub, et olen kohtumiseks mõeldud aja mööda lasknud. «Sõidame Aravetele «Unustatud hingi» vaatama, meie oma maja mees Margus Mankin mängib ka seal,» kõlab kiire ettepanek. Tema korraldatud festival on just lõppenud ja järgmisel nädalal algab puhkus.
Anneli Kundla juhib Suure-Jaani kultuurimaja tööd neljandat aastat ja sama palju kordi on olnud tema vedada traditsioonidega muusikafestivali korralduslik pool. Enne väljasõitu Aravetele jõuame sisse astuda Kappide ühingu majja, kus suurürituse ajal tegutses staap ja seintel on veel väljas fotonäitus eelmise aasta festivalist.
«Siin on mullune avakontsert: ERSO ja Mariliis Uibo. Kaks päeva varem esines sama koosseis Tallinnas Vabaduse väljaku maa-aluses parklas, seejärel meie gümnaasiumi saalis. Siin kuulsime, mis on tõeliselt hea akustika,» meenutab korraldaja.
Muusikafestivali aeg on Anneli Kundlale aasta kiireim ja toimekaim. Lõviosa energiast kulub projektide kirjutamisele. «Suur osa festivali korraldamise rahast tuleb projektide kaudu. Tänavune eelarve jäigi pisut kasinaks ja pidime loobuma õigeusu kirikusse plaanitud Peterburi mungakloostri koori Optina Pustõn kontserdist,» jutustab ta.
Uueks põnevaks kontserdipaigaks sobis aga Vastemõisa viljahoidla, mille seinte vahel kaikus rahvusmeeskoori esitatud viie-kuuekümnendate aastate koorimuusika ja seinu kaunistasid tolle ajastu hõngulised plakatid, mis oma tekstide sisukuses illustreerivad ka tänapäeva. Näiteks «Rohkem vilja riigile!» — altruistlik või küüniline sõnum, sõltuvalt, kelle huulilt tuleb.
Ehkki muusikafestivali seitse päeva on korraldajale füüsiliselt väsitavad, leiab Anneli Kundla, et asi on seda vaeva väärt.
«Vahel tunnen tõesti suurt väsimust, aga kui kontsert peale hakkab, annab muusikast tulev energia uue jõu taas tegutseda,» lausub ta. «Ega festivalil midagi väga ootamatut ja ületamatut juhtunud olegi. Tehakse ju terve aasta tööd selle nimel, et kõik laabuks, oleks publikule nauditav ning esinejatele kindel ja turvaline.»
«Mõnikord küll tuli ette, et kontsert katkes viivuks, sest interpreedil oli näiteks noodipakist muist lehti kohvitassi kõrvale ununenud. Siis kujundasid nobedad jalad pausi pikkust ja muusika jätkus katkenud kohast,» lisab ta.
Suure-Jaani muusikafestivali omaette märk on päikesetõusukontsert, mida Anneli Kundla on kuulamas käinud ka ajal, mil ta veel seda üritust ei korraldanud. «Meie majja kostis ära, kui autode voor hakkas Hüpassaare poole vurama. Siis ei saanud enam koju jääda,» meenutab ta. «Kõik kontserdid ja päikesetõusud on erinevad ja erilised. Tänavu oli tütarlastekoor hajutatud publikusse ja nende hääled kostsid ümberringi igalt poolt.»
Anneli Kundla ütleb, et tal on hästi läinud. «Mul veab lausa iga päev! Kõige rohkem on mul vedanud inimestega, kes mind ümbritsevad.»
Ka loosiõnn pole kultuurimaja juhatajast mööda läinud: kevadel loosis «Eesti Päevaleht» oma tellijate vahel välja kolmteist Estonian Business Schooli rahvusvahelise ülikooli bakalaureuse- või magistriõppeprogrammi. Üks võitudest langes osaks Anneli Kundlale.
«Hea tunne oli, kui lehetoimetusest helistati ja auhinnast teatati, aga koolipinki istuda praegu siiski aega pole. Alles eelmisel kevadel lõpetasin kolm aastat kestnud rahvamajade juhatajate täienduskursuse, mille lõputööna tegime Salme kultuurikeskuses rahvamajade messi,» räägib ta. «Oli huvitav oma ala inimestega kokku saada ja õppisime selle ürituse korraldamisest väga palju.»
Hoogne ja loominguline tegutsemine kuulub Anneli Kundla loomu juurde. «On tõesti tore, kui ootamatust olukorrast kujuneb meeldejääv sündmus ja ettevõetud tegemised laabuvad mängleva kergusega,» leiab ta ja jutustab loo, kuidas valla bowling’uturniirile ilma ettevalmistuseta mängima läinuna sai temast valla meister.
«Mingit tulemust polnud sihiks seatud, aga sel päeval läks mul teistest natuke paremini ja nii paar aastat järjest. Samamoodi üllatas Lehola-Lembitu mängude jalgrattasõiduvõistlus Suure-Jaani valla teedel. Lihtsalt hea ja kerge oli sõita ning jällegi tuli võit!»
Jalgratas meelitab Anneli Kundla sageli sadulasse. «Viljandi rattaklubi puhkepäevamatkad on hästi toredad. Meil on väike sõpruskond, kellega oleme vändanud pühapäevahommikuti kõigepealt Viljandisse, siis võtnud ette matkaraja ja seejärel sõitnud tagasi Suure-Jaani.»
Aastatepikkune traditsioon on samal seltskonnal juuli lõpul kaks päeva jalgratastel kodupaigast eemale pedaalida, siis kaks päeva sihtpunktis olla ja seejärel võtta ratastel ette kahepäevane tagasitee. Nõnda on jõutud Kihnu, Muhumaale, Hiiumaale, Kõrvemaale, sõidetud ümber Võrtsjärve, käidud Karula rahvuspargis, Peipsi ääres, Värskas ja Tõstamaal.
«Nendel vahvatel perematkadel käisid ka lapsed heameelega. Nüüd hakkavad maimukesed aga suureks saama ja tänavu on esimene aasta, mil nad otsustasid matka asemel folgile minna,» sõnab Kundla.
Suure-Jaani kultuurimajas tegutseb ligi paarkümmend huviringi. Eriti südamelähedased on direktorile neist kaks.
Üks on ajalooring, mille tegevus on viimasel aastal küll pisut loiuks jäänud. See uurib linna majade ja tänavate ajalugu ning salvestab vestlusõhtuid helikandjale, et mälu ei kaoks.
Anneli Kundla lööb kaasa ka rahvatantsuringis Tiina. «Meil on kultuuriakadeemiast tubli juhendaja Tiina Tillo. Esineda oleme saanud üsna sageli: poole aasta jooksul viis korda. Juba pärast kolmandat proovi tuli meil oma oskusi laval näidata,» naerab rõõmsameelne kultuurimaja juhataja.
Ta lisab, et noore tantsuõpetaja tunnid on põnevad ja vaheldusrikkad: rahvatantsu kõrval on harjutatud balletti, tehtud joogat ja Idla võimlemist.
Kultuurimaja direktori ametit pidav naine unistas pärast keskkooli lõppu hoopis käsitööõpetaja tööst. Pedagoogilisse instituuti pääsesid tol korral tütarlaste tööõpetuse õpetajaks õppima aga vaid medalistid.
«Püüdsin siis astuda kergetööstustehnikumi, mu erialaks pidi saama dekoratiiv-tarbekunst,» jutustab Anneli Kundla. «Jäin napilt joone alla ega saanud sisse. Palusin, et mul lubataks kooli jääda ja võisingi vabakuulajana loengutes käia. Poole aasta pärast mahtusin juba ka kursusele ja kolm aastat hiljem lõpetasin kooli kiitusega kui tehnoloog-teostaja. Õppisin juurde veel pedagoogikat ja olingi omandanud just need oskused, mida keskkooli lõpetades soovisin.»
Kultuurikorraldaja tihe elutempo jätab talle käsitööks vähe aega. Siiski pole Kundla neid oskusi päris ära peitnud: möödunud aastal kudus ta enesele rahvarõivaseeliku.
«Väga eriline tunne on oma seeliku jaoks värve kõrvuti sättida, kangaspuid lõksutada ja viimaks seelik valmis saada. Tänavu on plaanis kududa sõba. Puhkuse algus kulubki taimedega sõbalõngade värvimisele,» lisab ta.
Aravetelt tagasi Suure-Jaani jõuame veidi enne südaööd. On vaikne ja soe ning Anneli viib mind veel vaatama aeda, kus looklevatel peenardel on taimed istutatud tema käe järgi. Õitsevad roosipõõsad toonivad öö lõhnu, ürdipeenralt saan kaasa piparmündioksa.