Raamatu «Mesilaste salaelu» puhul võib põhjamaise lugeja ettevaatlikuks teha kolm asja: esiteks kõneleb see naistest, teiseks on üks põhiteema rassism ja kolmandaks on tegemist klassikalise romantilise armastusmuinasjutu igihalja variatsiooniga. Ometi pole need selle teose puhul puudused, vaid hoopis voorused.
Maailm on mesila
14. november 2008, 10:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mesilaste salaelu» jutustab 1964. aastal Lõuna-Carolinas aset leidva loo emata, koos jõhkardist isaga kasvanud teismelisest valgenahalisest tüdrukust Lily Owensist.
Kui Lily ägedaloomuline mustanahaline asendusema Rosaleen solvab linna kolme hullemat rassisti, põgenevad nad Lõuna-Carolinasse Tiburoni.
Kolm ekstsentrilist mesinikust õde võtavad nad ulu alla ning nõnda algab Lily tutvus mee ja mesilaste salajase eluga. See on huvitav, sume ja üldse mitte kleepuv või imal.
Nooruke Lily taipab esimest korda, et kogu maailm polegi midagi muud kui salapära, mis peidab end meie viletsa, heitunud argipäeva taga ja särab heledalt.
Veel raamatu tegevuse ajal tapeti Ameerikas mustanahalisi pelgalt selle eest, et nad julgesid end valijaks registreerida. Mustade ja valgete kokkupuuted ongi raamatu üks jõujoona.
Loomulikult on raamat pealkirjale kohaselt üles ehitatud nagu kärjed mesitarus: kõigil ja kõigel on oma koht. Iga mesinik teab, et isaseid mesilinde kasvatatakse üksnes sel aastaajal, kui neid tarvis läheb. Nõnda on ka meestegelased raamatus episoodilised, ent siiski olulised.