«Kirjad maale» on väikese maa muusika

Marek Sadam (paremal) ja Toomas Laur äratavad ellu rännakutel kogutud mõtted ja igatsused.

FOTO: Erakogu

Viljandi külje alt pärit Marek Sadam, kes seostub laiale publikule bändiga N-Euro, on viimase nelja aasta jooksul palju ringi rännanud.


Inglismaal, Saksamaal, Norras, USA-s ja mujal kontserte oodates, bussiga sõites ning värviküllast elu, ilma ja inimesi nähes on ta täitnud oma mõtete ja tunnete varamut suure hulga ideede ja emotsioonidega. Vaiksetel iseenesega olemise hetkedel on mõttekillukestest saanud värsiread.



Suve algul naasis Marek Sadam pisukeseks ajaks koju puhkama. Tuli tagasi ning salvestas Suure-Jaanis koos Toomas Lauriga, kes tema värssidele viisid lõi, plaadi «Kirjad maale». Ühel kargel novembrikuu päeval õnnestus mul ta Tallinnas kinni nabida ning aeg-ajalt tema enda lauluridu kasutades väiksesse kõnelusse juhtida.



Mis oli plaadi «Kirjad maale» sündimise ajend?


Ainus mõte sellist plaati teha on teha seda seesmisest vajadusest midagi öelda, isegi mitte niivõrd teistele kui enesele. Endal on tarvis mingid mõtted selgeks mõelda.


See plaat on väga lihtne. Mida vanemaks ma saan, seda enam hindan lihtsaid asju. Ka muusika peab lihtne olema.



«Kirjad maale» laulude tekstid on ausad alasti mõtted. Aususe põhimõte maksab ka laval. Artist peab kontserti andes siiras olema. Paljud imestavad, kuidas ma saan nii erinevat muusikat teha, kuid ma olen alati mina ise, aus ja siiras mina.



Lääne ühiskonnas kipuvad inimesed alatasa otsima vastandusi, nii ka sinu artistitegevuse, sinu eri muusikastiilide puhul. Tuulemaa versus N-Euro, N-Euro versus Laur ja Sadam. Kas säärane vastandamine on vajalik?

Ei, minule küll mitte. See kõik kokku olen mina. Olen kunagi maininud, et N-Euro on töö. Tegelikult on see valesti öeldud. N-Euro on osa minust. Ma annan endast selle nimel väga palju. See on eesmärgi nimel elamine. Popartistina ei tähenda see mulle kohta müügiedetabelis, vaid soovi koguda suured auditooriumid, kellele mul meeldib esineda. N-Euroga ei saagi esineda väikesele kuulajaskonnale.



Kooslus Laur ja Sadam teeb aga just väikese maa muusikat. Minu silmis ei ole neil stiilidel vastuolu, sest olen ikka mina ise. Kunstnik ei pea kunsti lahti seletama. Kes tahab, see mõistab, kes ei taha, ei pea mõistma. Tänapäeval on valikuvabadus.



Olen aus oma loomingus, olen aus ka laval. Tagatipuks on muusika vastandamine üldse tobe. Muusika on muusika, muusika on üks.



Olla loomingus see, kes oled, tähendab, et sinu kui isiksuse ja interpreedi areng on seotud.

Jah, kindlasti. Tuulemaa, N-Euro ning Lauri ja Sadama vahel on huvitav seos. Kui ma ei tegeleks N-Euroga, siis ma ei reisiks nii palju ning suur hulk emotsioone ja olukordi võiksid kogemata jääda. N-Euro on reisimise muusika. Bussiga läbi kuue USA osariigi sõites näeb nii palju värve: suurlinnu ja rikkureid, lihtsaid inimesi ja täielikku vaesust. Tänu sellele on mul, millest kirjutada. Ka koduigatsust on võimalik ainult eemal olles tunda.

Tagasi üles