Olustvere ametikooli direktor Arnold Pastak juhatas reedel Eesti kartulikasvatajate kogunemise sisse sõnadega: «Kartul on eesti rahva põhiline toiduaine.» Sama kinnitasid kõik kõnelejad.
Põllumehed lõpetasid kartuliaasta arupidamisega Olustveres
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder rõhutas päeva alguse kõnes üht kartulikasvatuse probleemi: meie potentsiaal on kõvasti suurem sellest, mida praegu kasutame.
Minevik ja tänapäev
Esimese ettekande tegi põllumajandusmuuseumi teadur Ellen Pärn.
Ehk oli mõnelegi uudis, et meie praegune teine leib pärineb Tšiili ja Peruu mägialadelt. Euroopasse tõid selle kultuuri hispaanlased ning Venemaale jõudis kartul aastatel 1697-1698 Peeter I kaasabil Rotterdamist. Peagi andis tsaar ukaasi, et iga perekonna kohta tuleb maha panna vähemalt 16 kilo mugulaid.
Eestis mõjutasid uue kultuuri arengut põhiliselt mõisnikud. 1930. aastal müüs Eesti seemnekartulit paljudesse riikidesse. Ekspordiartiklid olid ka tärklis ja kartulipiiritus. Praegu tuuakse meil isegi kartulit sisse, rääkimata tärklisest. Ja kartul pole enam piirituse tooraine.
Sakus töötava teadlase Luule Tartlani sõnul kasvas meil tänavu kartul 11 400, sellest Viljandimaal 775 hektaril. Euroopa Liidu riikide keskmine hektarisaak oli 26,5 tonni, Eesti keskmine on 40 tonni ümber, kuid mõnes talus saadakse koguni 70 tonni mugulaid hektarilt.
Luule Tartlan ütles oma ettekandes, et meil leidub kartulisorte igaks otstarbeks ja igale maitsele. Aastakümneid on silma paistnud Jõgeva instituudi sordid, ent Eestisse saadavad kartuliseemet ka üks Taani, kaks Hollandi ja kaks Saksa firmat, kusjuures sakslaste sordil «Laura» on Eestis palju kiitjaid. Teadlane ise eelistab oma laual Jõgeva «Piretit», «Andot» ja «Maretit».
Ettekande tegi veel Kolga-Jaani valla Eeriksaare talu peremees Märt Laansalu, kes kasvatas tänavu kartulit 70 hektaril. Ta peab aastat kordaläinuks, kuigi märg sügis tegi olukorra nutuseks.
Märt Laansalu ja tema partneri Janek Lassi asutatud osaühing Koorti Kartul koorib ja pakib üksnes endi kasvatatud kartulit, porgandit ja punapeeti.
Laansalu kõneles muu hulgas minuti väärtusest, mida peab arvestama ka talunik. Praeguse tehnoloogiaga kulub talus ühele kartulihektarile mahapanekust koristamiseni 25—30 tundi. Hektarilt kogutud saagi koorimiseks ja kolmekilostesse pakkidesse panemiseks läheb 60 tundi, suurtesse kastidesse paigutamisel saadakse hakkama 15 tunniga.
Eesti talupidajatel on Laansalu sõnul raske võistelda sissetoodavate makaronide ja jahuga, mis on oma maal eurodega kinni makstud ja mida siin jagatakse tasuta. Laansalu tegi ministrile ettepaneku, et siin kasvatatud kartulit jagataks teistes riikides samal põhimõttel.
Päeva saalivoor lõppes kartulikasvatuses silma paistnud isikute autasustamisega. Tunnustuse pälvinute nimekiri oli õige pikk, teiste seas olid ka Märt Laansalu, maaviljelusinstituudi teadur Luule Tartlan, Jõgeva kartuliaretaja Aide Tsahkna ning suur kartulikasvataja ja mittetulundusühingu Eesti Kartul juhatuse esimees Kalle Hamburg. Auhinnasaajate nimekiri oli õige pikk.