Kuldne gümnasist ihkab keemikuks

Ida Rahule on alates kaheksandast klassist meeldinud uurida, mis eri aineid segades juhtub, ja kunagi loodab ta leiutada olulise ravimi. Foto: Elmo Riig / Sakala

Tänavu Abja gümnaasiumi kuldmedaliga lõpetav Ida Rahu on kaheteistkümne kooliaasta jooksul saanud vaid käputäie neljasid ja tahab õppida keemikuks, et ühel päeval leiutada ravim mõnele südamehaigusele või Alzheimeri tõvele.

«Vähiravimit kindlasti leiutada ei taha, sest seda proovivad kõik. Aidsiravimit ka mitte. Aga mõnd südamehaigust või näiteks Alzheimerit ravida meeldiks mulle küll,» arutleb Abja gümnaasiumi abiturient Ida Rahu, kes sügisest hakkab Tartu ülikoolis keemiat õppima.

Kunagi tahab ta suunduda farmaatsiatööstusesse, et südamelähedasest erialast ka ühiskonnale rohkem kasu oleks.

Ülikooli on Ida Rahu juba sisse saanud, kuigi ta ühtegi tänavust eksamitulemust veel ei tea. Sissepääsu loodusteaduskonda on talle taganud aastatepikkuse hoolika õppimise tulemusel saadav kuldmedal.

See läigib eriti uhkelt tänu sellele, et Ida pole hinnet kõrgel hoidnud mitte ainult tunnistusel, vaid kogu õppeaja jooksul.

«Mina pole kunagi saanud talle viiest madalamat hinnet panna. Ükskord õnnestus küll paar punkti maha võtta, aga nelja ikka panna ei saanud,» räägib Abja gümnaasiumi direktor Jüri Ojamaa, kes Idale füüsikat õpetas.

Enda sõnul on Ida Rahu kaheteistkümne aasta jooksul kümmekond nelja siiski saanud, kuid viimasest on möödas nii palju aega, et seda neiu enam ei mäletagi. Esimene neli on seevastu eredalt meeles.

«See oli etteütluse eest, mille kohta ma ei teadnud, et see tuleb. Etteütlus oli sulghäälikute peale ja ma arvan, et ei saanud lihtsalt ette valmistuda,» meenutab Ida.

Vanemad kehvema hinde pärast ei kurjustanud ja neiu sõnul oli ta ise esimeste neljade pärast tunduvalt suuremas masenduses kui ema-isa. «Nad teadsid, et läbinisti kõik viied saada on päris jube,» naerab ta.

Tahab anda maksimumi

Massöörist isa ja õendusega tegelev ema pole Idat kunagi õppima sundinud. Neiu sõnul on vanemad teda alati toetanud ja vajaduse korral suunanud, kuid otsused tütre teha jätnud.

«Lõpuks on muidugi nii, et kui oled kogu aeg viisi saanud, siis teised eeldavadki sinult neid ja ise ootad endalt samuti vaid kõige paremaid tulemusi,» leiab Ida.

Ta räägib, et sõbrad peavad teda ennekõike maksimalistiks, sest ta püüab igal alal anda endast parima. Kooliajal pole ta õpetajale esitanud ühtegi referaati, kuhu pole sisse toonud kõiki teemakohaseid materjale, mida on suutnud leida. Sama lugu on ürituste korraldamise või võistlemistega — ettevalmistus peab olema korralik.

«Ma ei suuda vaadata, kuidas midagi ülejala tehakse, ja mind häirib, kui tean, et oleksin saanud paremini. Mõni ütleb, et see on tobe ja mõttetu, aga see tuleb minu seest ja ma ei oska teistmoodi,» nendib neiu.

Lisaks täiuseihalusele on Ida Rahu ka hooliv, kuid samas kriitiline nii teiste kui iseenda suhtes. Teiste juures hindab ta enim ustavust ja seda, kas nood pingutavad elus edasijõudmise nimel või mitte.

«Edasipüüdlikkus on oluline. Alati polegi tähtsad tulemused, vaid see, et sa püüad kuskile jõuda,» kinnitab Ida.

Ta ei arva, et on hästi õppimise nimel millestki ilma jäänud, sest nädalavahetuse peod teda suurt ei huvita. Enda sõnul on Ida saanud teha kõike, mida on tahtnud, ja erinevalt paljudest eakaaslastest peab ta õppimist kohustuse asemel pigem võimaluseks või privileegiks.

Medal on talle meeldiv auhind tehtud töö eest, kuid spetsiaalselt selle jaoks pole ta kunagi pingutanud. «Kui oled juba kunagi alustanud sellel lainel, et õpid ja oled korralik, siis sa ei õpi mitte medali pärast, vaid seetõttu, et ei taha hindeid alla lasta. Oleks ju lihtsam loobuda ja saada mõni neli, kui koondhinded ikka viied oleksid, aga mina ei taha nii,» räägib ta.

Ida on oma koolile tänulik ja leiab, et maapiirkondade gümnaasiume ei tohiks ära kaotada. Sellest kirjutas ta ka oma lõpukirjandi. Abjas õppimise eelisteks peab ta lähedust kodule ja tuttavate inimeste püsivat toetust.

«Maakoolide suhtes on suured eelarvamused, aga igal pool saab hästi õppida ja õpetajad on samamoodi haritud igas koolis,» jääb Ida Rahu oma arvamusele kindlaks.

Ida Rahu pole tuupur, kes päevad läbi õpib ja kõik muu sootuks unustab. Üldiselt on õppimine talle lihtne ja enamik aineid, nagu keemia ja matemaatika saab ta selgeks suurema vaevata. Ajalugu peab natuke rohkem vaatama, kuid seegi ei nõua nii palju tuupimist, et hobideks aega ei jää.

Jätkub ka hobisid

Põhikooli ajal mängis Ida Rahu seitse aastat innukalt võrkpalli. Kui kooli tuli uus kehalise kasvatuse õpetaja, kes kergejõustikku edendas, hakkas neiu tegelema hoopis sellega.

Peamiseks alaks valitud vasaraheidet peab Ida Rahu vägagi naiselikuks spordialaks. «See on naiselikum kui kuulitõuge ja kettaheide, nõuab head koordinatsiooni ja kiirust. Kui vaadata naisvasaraheitjaid, siis nad on niisugused piitsavarred, et pelgalt selle põhjal võib kummutada eksliku arvamuse, nagu see poleks naiselik ala,» räägib Ida.

Enam neiu aktiivselt sporti ei tee, kuigi käib vabal ajal jooksmas. Võrkpallist loobus ta muude huvide tõttu ja kuigi vasaraheites tundus tema anne paljulubav, lõpetas ta selle harrastamise ajapuuduse pärast. Sellest hoolimata on tal vähese tegutsemisaja kohta ette näidata mitu head tulemust, teiste seas neljas ja kuues koht Eesti meistrivõistlustel.

Algklassides panid vanemad Ida ka muusikakooli akordionit õppima. Algul punnis neiu sellele vastu, sest akordionimäng ei tundunud talle piisavalt naiselik.

Muusikakooli kolmandas või neljandas klassis hakkas see siiski meeldima ja nii sooritas ta hiljuti lõpueksami. Vahepeal jõudis tüdruk riiklikus akordioniorkestris mängida.

Nüüd on Ida Rahu orkestris lõõtsa tõmbamisest loobunud ja võtab pilli kätte vaid enda lõbuks. Sama lugu on spordiga. Aeg-ajalt sõpradega palli kõksib, kuid trenni väga ei tee.

Igatsus vasaraheite järele on pisut suurem ja nii on Ida vahel kodust üles otsinud staadionimaja võtme, et kellegi teise teadmata vasaraga auru välja lasta.

Viimasel ajal on ülejärgmisel nädalal gümnaasiumi lõpetava tüdruku vaba aeg kulunud enamjaolt keemiakursustele, et end ülikooliks paremini ette valmistada.

Väiksena tahtis Ida saada ratsutajaks ja ooperilauljaks, kuid esimene soov hääbus ja kuna muusikakoolis sai selgeks, et ooperilaulja häält tal ei ole, loobus ta sellest plaanist.

Suur armastus on keemia

Seda, et temast ühel päeval just keemik saab, on Ida Rahu teadnud esimesest keemiatunnist peale. Tema sõnul vaatasid sõbrad Ida eelistusele esialgu pisut viltu, kuid nüüd on harjunud ja neiut enam kellegi teisena ette ei kujuta.

«Algul peeti mind päris hulluks ja mõni peab vist seniajani. Kui kellegagi tutvun, siis küsitakse kohe, et miks ometi keemia. Arvan, et see on väga naiselik ala, sest pole füüsiliselt raske, kuid vajab mõistust ja kiirust, ning minule on see tohutult põnev,» räägib Ida.

Ta eelistab tegutseda üksinda, tiimitöö talle ei meeldi. Kümne aasta pärast tahaks Ida olla kuskil laboratooriumis ja luua uusi ravimeid, mis aitaksid võimalikult paljusid inimesi. Ta loodab selle ajaga lõpetada ka ülikooli kõrgeima astme ja arendada end välismaal. Püsivalt Eestist lahkumiseks peab ta end liialt suureks patrioodiks.

Ta soovib olla keemik ja muuta maailma, olla nagu Marie Curie, esimene naisteadlane, keda tõsiselt võeti.

Eelmisel aastal tehtud keemiaeksamil sai Ida 96 punkti ning kuigi ta tänavuste eksamite tulemusi veel ei tea, ei kahtle keegi, et punktisummad on suured. Neiu ei jõua gümnaasiumi lõppu ära oodata ja ihkab juba ülikoolis uusi teadmisi ammutada.

Oma vanavanaemalt nime saanud Ida annab mõista, et temalt võib veel suuri tegusid oodata. Ehk saab temast ühel päeval Eesti presidentki, nagu ta kunagi unistas.