Vietnamlane hooldab Viljandis kodutuid loomi

Khiemile meeldib kodutuid loomi aidata. Tema kõige suuremad lemmikud on varjupaiga kassid. Foto: Elmo Riig / Sakala

Vietnamist pärit vabatahtlik Nguyen Bá Khiem, kes oktoobrikuust Viljandi kodutute loomade varjupaigas toimetab, loodab siin esimest korda elus lund näha.

Viljandi kodutute loomade varjupaigas tervitab meid juhataja Triinu Priks. «Ma lähen kutsun meie päkapiku siia,» lausub ta.

Viiv hiljem tutvustab Triinu Priks lüheldast noormeest, kes naeratab püüdlikult ja ütleb inglise keelt purssides, et Vietnam ja Eesti on väga erinevad riigid. Kümne miljoni elanikuga Hanoist saabunu täpsustab, et tema kodukandis on liiklus täiesti hullumeelne, siin on aga meeldivalt rahulik.

«Eesti maa ja rahvas on väga toredad. Ainult hinnad on kallimad kui meil ning külma ilmaga on raske harjuda,» räägib 26-aastane vietnamlane.

Naerdes lisab ta, et lume tulekut ta ei pelga, sest on sooje rõivaid muretsenud.

Khiem on kodumaal kolm aastat raamatupidajana töötanud ning sel alal kõrgkooli lõpetanud. Vabatahtliku tööd tegi ta juba Vietnamis.

«Koos rahuorganisatsiooniga olen olnud paljudes töölaagrites ja abistanud välismaalt tulnud vabatahtlikke,» jutustab ta. «Tavaliselt oleme töötanud SOS- ja sõpruskülades. Leian, et on väga kena, kui inimene teeb vahel midagi ka lihtsalt heast tahtest. Soovin, et kõik maailma inimesed oleksid õnnelikud ja kõikjal valitseks rahu.»

Euroopa vabatahtlike organisatsiooni EstYes vahendusel Eestisse jõudnud Khiem jääb Viljandisse üheksaks kuuks. Triinu
Priks selgitab, et nagu teisedki siin töötavad vabatahtlikud, elab vietnamlane haigla lähistel lasteabikeskuses, kus tal on oma tuba kõigi mugavustega. Hommikul tööle ja õhtul tagasi majutuspaika sõidab noormees jalgrattaga.

Khiem ütleb, et ta oli juba varem Eestist unistanud. «Teie ilus väike maa ja loodus pakkusid mulle huvi. Sellest sain aimu internetist ning kuulsin kahelt sõbralt, kes on 30 aastat Tallinnas elanud ning lasteaiakasvatajatena töötanud.»

Noormees sõnab, et loomad, eriti kassid on talle alati meeldinud. «Mul on kodus kass ja koer. Meil lubatakse kodus pidada vaid väikseid koeri ja kasse.»

Küsimusele, kas Vietnamis koeri süüakse, vastab ta jaatavalt. «Enamikus restoranides koeraliha siiski tellida ei saa. Tavaliselt sööme ikka sea-, kana- ja veiseliha,» kõneleb ta.  Seda, kust toidukohad koeraliha hangivad, ta öelda ei oska, aga tunnistab, et spetsiaalseid kasvandusi selleks ei ole.

Kiirsöögirestorane tema jutu järgi Vietnamis pole, aga Pepsi ja Coca-Cola on igapäevased.

Vabal ajal käib Khiem koos teiste vabatahtlikega Viljandit uudistamas.

«Siin on veel kolm vabatahtlikku Saksamaalt ning üks Itaaliast ja Prantsusmaalt,» teab ta rääkida. Kõik elavad lasteabikeskuses.