Enamik peremehi Siberist ei naasnud

Nii elas Siberis Novosibirski oblastis Kargatski rajoonis Ust Sumi külas Kärstna Nägutsi talu perenaine Salli Lansoo oma tütardega. Foto: Viljandi muuseum

1941. aasta juuniööl küüditati Eestist üle kümne tuhande inimese. Neist 36, omavahel tuttavad inimesed viidi Verhne-Fokino külla.

Tomski oblasti Tšainski rajooni Verhne-Fokino külla paigutati 36 Eestist tol ööl kinnivõetut. Neid oli 18 perekonnast, enamjaolt pärit Pärnumaalt (9) ja Viljandimaalt (7), vaid üks pere oli Valgamaalt ja üks Virumaalt.

Küüdiasula kooslus moodustati suuremalt jaolt selleks soovi avaldanuist. Omavahel tuttavad inimesed, kes tahtsid ühte kolhoosi minna, panid kokku nõutud suurusega seltskonna.

Kurb nimekiri

Küüdiööl kinnivõetute arvu järgi oleks Verhne-Fokinos pidanud olema 40 küüditatut, kuid neli oli teel surnud.

Need olid Tarvastu metsaülema Karl Kadaka 71-aastane ämm Anna Rein ja seitsmekuine poeg (nime küüdidokumentides pole), Viljandi kaupmehe Tupitsa paarikuine tütretütar Piia ja Pärnu raudteelase Arseni Kullerkupu aastane poeg Tõnu. Tõnu üheksa-aastast õde Tiiut ei saadud kätte, tema pääses viimisest ja jäi ellu.

Orvuna kodumaale jäänud lapsi oli mitmes Verhne-Fokinosse küüditatud peres, kokku 14. Tellisetehase omanikul Karl Maureril jäi maha neli järeltulijat, vaid 11-aastane Innar saadi koos vanematega kätte.

Kaupmees Tupitsal oli neid kolm, lisaks tütretütar.

Suurel osal Eestist küüditatud naistel tuli elada nii, et mees oli sunnitöölaagris, lapsed Eestis, ise näljasurma veerel vene külas.

Osal mahajäänud pereliikmeil õnnestus 1944. aasta sügisel läände pageda. See oli küüditatutele suur õnn, sest majanduslikult kõrgel tasemel lääneriikidest oli neil hiljem võimalik puupaljana Siberisse viidud omakseid pakkidega aidata. Järjekindla nõudmise peale õnnestus välismaale pagenuil mõni Siberist naasnud pereliige koguni enda juurde elama saada.

Pärnu praostiproual Lilly Arumäel oli jäänud maha kaks poega: 12-aastane Heiti ja 10-aastane Sulev. Ka see oli suur õnn, sest nelja kasvava poisi näljast suud toita oleks emal ilmselt üle jõu käinud. Pealegi suri Lilly küüdikülas juba 15. septembril 1943. Temast jäid Verhne-Fokinosse 16-aastane Kalle ja 9-aastane Ilmar.

Viljandist küüditatud ametniku Johann Aspre abikaasal Hildegardil jäi maha kümneaastane poeg Hillar ja Salme Esteril poeg Heldur (raamatus «Küüditamine Eestist Venemaale» küüditatuna kirjas). Salme suri Verhne-

Fokinos veebruaris 1948. Tema 17-aastane tütar Heljo tuli Eestisse, ent võeti 1950. aastal kinni ja viidi Siberisse tagasi.

Nimekirjas polnud ka Viljandi kohtuniku Jaak Tepandi poega Jaani, ema Luise oli küüdiasulas üksi. Jaanist sai pärast sõda ENSV rahvamajanduse nõukogu aseesimees. Tal õnnestus ema 1947. aastal Siberist Eestisse tuua. Luise Tepandi oli ka esimene vabanenu Verhne-Fokinosse küüditatuist. Erandeid oli mujalgi.

Viljandi kaupmehe August Tupitsa perest jäi maha tütar Helga. Ta oli abielus ohvitser Kaljurannaga. Too arreteeriti hiljem ja hukkus Siberi hävituslaagris, ent Helga pages 1944. aasta sügisel läände, kus abiellus uuesti ja läks Austraaliasse. Tupitsa poeg võeti kinni, kuigi ei elanud vanematega koos.

Perepead jäidki Siberisse

Viljandist viidi ka Johannes Kerge, prokuröri, eruohvitseri, Isamaaliidu liikme ja Valgetähe kavaleri pere. Ta ise suri Sverdlovski oblasti hävituslaagris jaanuaris 1942. Kaasa Meeta tütre Urvega pääses Siberist 1956. aastal. Lapsed Urve ja Ilmar olid katse teinud 1947. aastal, ent Urve toimetati Siberisse tagasi.

Peaaegu kõik perekonnapead hukati või surid Sverdlovski oblasti hävituslaagrite ebainimlikes tingimustes. Eluga pääsesid sealt ainult praost August Arumäe ja advokaat Eugen Villmann. August Arumäe on kirjutanud oma elust mahuka mälestusteraamatu «Hiiobi õnnistus», mis ilmus 2005. aastal.

Suure pere raske saatus

Suurim oli Viljandi vürtspoodniku August Tupitsa Verhne-Fokinosse küüditatud pere. Kinni olid võetud kaasa Marie, poeg Valter-Viktor, tütred Renate-Alice ja Ilse-Marie ning viimase neljakuine, teel küüdiasulasse surnud tütar Piia.

August Tupits suri Sverdlovski oblasti hävituslaagris septembris 1943 ja Ilse-Marie Verhne-Fokinos augustis 1951. Teised elasid katsumuse üle ja vabanesid 1958.

Andmed pisikesest Piiast on mainitud teatmeteoses puudulikud. Piiast on saanud Tiia ja maimukese saatuse kohta on kirjas kaks varianti: ta kas suri teel või vabanes küüditusest.

August Tupitsa ellu jäänud pereliikmeid ei lubatud kodulinna elama. Pere süüasja käsitlevas viies toimikus on kümneid Viljandisse elama asumise loa taotlusega seotud pabereid. Reegel oli, et kui kohalik täitevkomitee keeldus küüditatut haldusalasse võtmast, järgnes ENSV ministrite nõukogu otsus keelata tal üldse Eestisse elama asuda. Keegi ei vaevunud otsuse põhjendatustuurima.

Renate-Alice tahtis ENSV siseministrile 24. märtsil 1959 saadetud kirjas teada, missuguse kuriteo eest ta oli välja saadetud ja missugused õigused olid jäänud. Ta ei küsinud, missugused õigused tal pärast vabastamist on, sest mis vabastamine see oli, kui kodukohta elama ei lubatud.

Vastus kõlas: «Te olite saadetud välja teie abikaasa riigivastase tegevuse pärast.» Renate oli hämmelduses: «Vastus mind ei rahulda, sest ma pole kunagi abielus olnud.»

Nüüd vastati (vabandamata vale vastuse pärast): «Te olite välja saadetud kui kaupmees Tupitsa pereliige. Põhjus on teile teatatud.» Kuna Renate oma kuritegude kohta mõistlikku vastust ei saanud, tegi ta järjekordse katse kodulinna elamisluba saada. Kuid Viljandi rajooni täitevkomitee esimees K. Latserus oli järjekindel ja seda ikkagi ei pooldanud. Sellega oli asi otsustatud. Ei vähimatki põhjendust, ei poolda ja kõik.

6. aprillil 1959 adresseeris Renate kolmeleheküljelise kirja Hruštšovile. Ta kirjeldas üksikasjalikult olukorda. Isa, kelle riigivastasuse pärast pere küüditati, oli sunnitöölaagris surnud juba 1943. aastal ja Renatele tundus, et ainuüksi sellega on süü ka lunastanud. Kõik pereliikmed olid 18 aastat Siberis tõrkumata tööd teinud, neid ei saa süüdistada mitte mingis kuriteos ega riigivastasuses.

Nüüd oli ta leidnud töökoha Türil ja ka elamispind oli olemas, ent miilits oli teinud arreteerimise ähvardusel korralduse kolme päeva jooksul linnast lahkuda.

Järgmine kiri toimikus on 21. juunist 1960 Viljandi rajooni täitevkomitee esimehe A. Kesküla allkirjaga. Viljandi rajooni täitevkomitee jäi seisukohale, et ei poolda klassisõjast osavõtja, isamaaliitlase ja kaitseliitlase perekonnaliikmete tagasipöördumist Viljandi rajooni.

Kust küll tuli klassivihaga maskeeritud inimvaenulikkus? Millega oli täitevkomitee esimehele võõras perekond teda pahandanud, et ta nii jäigalt ja järjekindlalt keelas ränga ülekohtu üle elanud inimestel kodulinna naasta?

Või äkki polnudki võõrad? Äkki olid vanad arved klaarida, kui mitte esimehel endal, siis mõnel täitevkomitee töötajal, kes sai võimaluse vimma paariaks kuulutatu vastu mõne otsustava sõnaga välja valada:

«Me ei poolda tema Viljandi rajooni tagasipöördumist.»

Riskida polnud millegagi, see vaid tõstis nende võimu­ustavuse mainet. Või käiski trall sellel eesmärgil?

30. juunil 1960 sai Renate ka ENSV ministrite nõukogu asjadevalitseja Pertelsi allkirjaga vastuse: «ENSV ministrite nõukogu otsusega on teie perekonnal keelatud asuda elama ENSV-sse». Otsus oli lõplik.

Neid seal Toompealgi on tüüdanud Tupitsate mõistmatus, et nendesugustel pole mõtet õigust taga ajada. Ent tuletame meelde: kõik seadusvastased kuriteod olid selleks ajaks juba ammugi Stalini peale veeretatud ja ebaseaduslikkus valjul häälel hukka mõistetud.

Umbsõlm lahenes teisel teel

10. juunil 1964 asus asja kallale ENSV prokuratuur. Kuulati üle kolm Tupitsate küüdieelset elu ja tegevust hästi tundnud tunnistajat.

Kõik väitsid, et August Tupits töötas oma väikeses poes abikaasaga üksinda, mingit võõrast tööjõudu polnud selles kunagi kasutatud. Tal oli küll kolm maja, kuid kõik väikesed ühekorruselised puitelamud, pealegi, nagu väitis üks tunnistaja, olid need pangale panditud. Kui ta Isamaaliidu liige oligi, siis seal aktiivsusega silma ei torganud.

Augusti poeg Valter elas omaette ja töötas autojuhina, nii oli ka tema sidumine isa kuritegevusega täiesti arusaamatu. Arhiivist saadi teada, et August Tupitsa osalus Vabadussõjas piirdus teenistusega loomalaatsaretis 20. aprillist 1919 kuni 7. maini 1920.

20. juulil 1965 tuli ENSV prokuröri kohusetäitja allkirjaga teade: «Perekond Tupitsa väljasaatmine oli põhjendamata». Kuid selleks ajaks oli Renate raiunud eluteele seotud umbsõlme läbi omal moel. Ta astus Tallinnas elanud mehega fiktiivabiellu ja pääses sellega edasistest tõketest elukoha valikul.