Mees kaktuste tähtkujust

Harri Poom ütleb, et teda tabas juba palju aastaid tagasi äge kaktusepalavik, ent see on päris tore tõbi, mida põdeda. Foto: Elmo Riig / Sakala

Vändra lähistel Lüüstre külas Saare talus püstitas Harri Poom koos äripartneriga oma viiele tuhandele kaktusele kamberplastist maja.

Mees tõdeb, et seda hoonet oli hädasti vaja, sest taimed ei tahtnud enam majapidamisse ära mahtuda.

«Varem tassisin neid suveks klaaskasvuhoonesse ja talveks teisele korrusele külma ruumi ning see oli päris tõsine ettevõtmine,» lausub ta.

Harri Poom räägib, et oma esimese kaktuse sai ta vanaemalt nuiamise peale siis, kui oli umbes viieaastane.

«Vanaema, osta mulle kaktus! No osta mulle kaktus! Ja vanaema ostiski,» meenutab ta ning ütleb, et too igatsetud taim kasvab seniajani tema hoole all.

Tõsisem huvi kaktuste vastu tärkas Harri Poomil 1990. aastal, kui ta juhtus lugema Nikolai Nikonovi raamatut «Kaktuste tähtkujus».

«Seal oli kaktuste kasvatamisest nii köitvalt kirjutatud, et tekkis hirmus tahtmine seda ka ise proovida. Proovisin ja pärast seda tabas mind äge kaktusepalavik, millest ma pole tänaseni vabanenud. Aga see on tore tõbi, mida põdeda,» jutustab ta.

Nikonovi raamatus on Poomi sõnul kirjas, kuidas kaktusi seemnest paljundada. Tema sai oma esimesed seemned Tartu botaanikaaiast ning külvas maha kolm näsakaktust ja ühe siilikkaktuse.

«Tõusmed näisid mulle nii eripärased ja fantastilised, et seda ei oska sõnadesse valada, mida ma siis tundsin. Kaktuse tärkamine on müsteerium, mida ma ei väsi kunagi jälgimast. Mõistagi naudin ma ka tema õitsemise aega, aga kõige rohkem positiivseid emotsioone tekitab ikka see, kui näen, kuidas minu külvatud seemnetest idandid tärkavad ja sirguma hakkavad,» jutustab Poom.

Seepärast ongi ta enamiku oma kaktusi ise seemnest kasvatanud, ehkki Vene ajal oli seemneid hankida keeruline: neid sai ainult Riia, Almatõ ja Moskva kaktusekasvatajate klubide liikmetelt. «Nüüd on väga lihtne: internetis on kataloogid üleval, istu ainult arvuti taha, esita tellimus, maksa ära ja nädala pärast on seemned mis tahes maailma otsast kohal.»

Harri Poom näitab üht oma kollektsiooni põnevamat liiget, kaktust, mida on tarvitanud indiaani šamaanid.

«See sisaldab looduslikku hallutsinogeeni meskaliini, mis ei tekita füüsilist, vaid psüühilist sõltuvust,» teab ta.

Mees ise pole selle aine mõju proovida raatsinud.

«Kas te tõesti usute, et ma kasvatan seda taime kümme aastat ning siis võtan kätte ja söön ta ära? See ei tule kõne allagi!» hüüatab ta.

Harri Poomi kõige vanemad kaktused on rohkem kui 50 aastat vanad ning soetatud ühelt kaktuseklubi mehelt. Kõige uuem liik tema kollektsioonis on aga meduus-tähtkaktus. «See leiti loodusest alles 2001. aastal ning kohe jõudsid seemned illegaalselt Mehhikost Euroopasse ja tšehhid müüsid neid taimi 1500 euroga. Veidi hiljem, kui hinnad olid langenud, tellisin Saksamaalt seemneid 75 krooni tükk.»

Kaktuste müügiga Harri Poom seni eriti tegelnud pole. Et ta neid aga aina juurde külvab ja poogib, tuleb tal oma sõnul edaspidi selle peale mõtlema hakata.

«Materiaalses mõttes on kaktustega tegelemine olnud kulukas. Kuid see rõõm, mis ma nendest saan, on nii vägev, et ilmselt tänu sellele teen muud tööd palju tõhusamalt,» räägib mees ning nendib: «Minu kaktusemajja jagub õitsemist peaaegu aasta ringi.»