Villu Kangur hoiab end tagaplaanil

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Et Villu Kangur teeb kirjatööd peamiselt öösiti, magab ta päise päeva pahatihti maha. Foto tegemiseks tuli tal siiski valgel ajal kodust välja tulla.

FOTO: Gert Kiiler / Sakala.

Villu Kanguri (53) loomingut teavad paljud. Märksa vähem on neid, kes oskavad öelda, et tegu on just tema kirjutatuga.

Ta on loonud sadu laulutekste, kirjutanud teleseriaale ja telesaadete stsenaariume, libretosid, artikleid... Ometi on ta
eelistanud hoida end sellise mitmekülgsuse ja produktiivsuse juures avalikkuse eest tagaplaanile ning jätta kogu tunnustuse lauljatele, näitlejatele ja saatejuhtidele.

Kui paljudel humoristidel, luuletajatel, kirjanikel ja muudel sõnameistritel on kas oma tele- ja raadiosaated või käivad nad seal tihtipeale ekspertidena, siis Villut me sellest seltskonnast ei leia. Aeg-ajalt tiritakse ta siiski päevavalgele — viimati Maire Aunaste saate «Mida teie arvate?» hooaja lõpusaates kui sealsete sketšide autor —, kuid enamasti on ta suutnud jääda kulisside varju.

Villu väidab, et rahuldas oma edevuse neil kümnel aastal, kui oli Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri, praeguse Tallinna Linnateatri näitleja.

Võib-olla on just tagasihoidlikkus põhjus, miks kolm kümnendit televaatajaid naerutanud mees pole pälvinud ei nüüdseks hingusele läinud Meie Matsi ega seniajani väljaantavat Lutsu huumoripreemiat.

Esimeste värsside eest sai pahandada

Pärnust pärit Villu Kangur alustas kirjanduslikku tegevust juba varases koolipõlves, olles kolmandas klassis avastanud, et oskab sõnadega ümber käia. Esimesi oma lõbuks kirjutatud luuletusi algas nõnda:

«Üks koer käis ringi ja leidis pingi ning pingi alt leidis ta rasvase singi. Ta parema silmaga ümbrust rihtis, kuid vasaku silmaga sinki sihtis ja mõtteis tühja kõhtu pihtis...»

Luuletus valmis 1967. aasta 10. novembril. Samal õhtul läks Villu koos naabri-Teeduga marti jooksma ja kandis külapeal vastse teose kohe ette. Sõber Teet ei osanud midagi, ent sai tasuks kommi, õuna ja viis kopikat, kuna Villult uuris võõras onu, kelle luuletus see on. Kui Villu vastas, et tema oma, lausus onu: «Ära valeta, poiss! Valetajatele ei anna ma midagi!»

Mine tea, äkki on see traumaatiline lapsepõlvekogemus üks põhjus, miks Villu ka täiskasvanuna oma loominguga avalikult ei esine, vaid püsib tagaplaanil.

Villu Kanguri esimene viisistatud luuletus valmis samuti kooliajal. See kandis nime «Tripper» ning esitaja oli tema kallis klassivend Hardi Volmer.

Avalikkus teab Hardi Volmeri suu läbi pigem teisi Villu Kanguri kirjutatud tekste, nagu «Kodusõda», «Mina pean sambat tantsida saama» või «Salasilma». Kuid see on vaid jäämäe veepealne osa.

Kui teatakse, et Alo Mattiiseni isamaaliste laulude sõnade autor on Jüri Leesment, siis paljudele tuleb kindlasti üllatusena, et Tõnis Mägi ühe armastatuma loo, «Palve» («Looja, hoia Maarjamaad») tekst pärineb Villu Kangurilt. Peale Mäksi on tema sõnu palju kasutanud ka ansamblid Ultima Thule («Liivimaa pastoraal», «Muuseas») ja Justament («Ilm on hukas», «Tamula vanake»).

Kes neid laule teab, märkab kindlasti Villu Kanguri oskust mängida sõnadega. Näitleja Tõnu Oja, sõber ja kompanjon mitmes kirjatöös, on mõni aasta tagasi öelnud tema luuleanni iseloomustamiseks järgmist: «Ta ei tunnista midagi peale täisriimide, peidetud selgete mõtete, laitmatu rütmi ja õigete väldete. Nii et näiteks «Muu iisamaa on miinu arm» ei tule tema puhul kõne alla.»

Kui küsida Villult, mis on tema ideaalsete laulusõnade saladus, on vastus üks: sellist valemit ei ole ega tohikski olla. Küll aga avaldab ta oma köögipoolelt ühe saladuse.

«Olen kogu aeg teinud laulusõnu valmis meloodiale. Teistsugune variant on 99 protsenti jama. Vean mõttes luule ja laulutekstide vahel väga selge piiri. Luulet viisistada pole kellelgi keelatud, aga mõista loojate vastastikust hingeseisundit on omaette asi,» seletab ta. «Katsun meloodiale alati lisada selle, mida arvan esitajal öelda olevat.»

Varased teletööd on kadunud

Nagu öeldud, on laulutekstid vaid üks kild Villu Kanguri loomingust. Teise väga suure osa moodustab televisiooni meelelahutussaadete hüvanguks tehtud töö. Tema esimeseks telekatsetuseks võib pidada koos Hardi Volmeriga 1980. aastate keskpaigas kirjutatud kultussarja «Kitsas king» sketše. Paraku on kellegi kuri käsi just need esimesed episoodid arhiivilindilt kustutanud.

Sama saatus on väidetavalt tabanud ka Villu järgmist telestsenaariumi. Küllap tuleb enamikule televaatajaile taas üllatusena, et Villu Kangur ja Tõnu Oja kirjutasid 1990. aastate algul varjunimede all paroodiaseriaali «Salmonid» esimesed osad.

Viimasesse kümnendisse jäävad sellised populaarsed telesaated nagu teatrite mõõduvõtt «Bläkkboks» ja uudistemäng «Teletaip» ning komöödiasarjad «Hajameelselt abielus» ja «ENSV».
Et viimased kaks oleme kirjutanud Villuga kahasse, usun end tundvat kolleegi päris hästi ega saa kuidagi maha vaikida üht varjukülge, millega ta on muret valmistanud mitmele kaastöötajale. Nimelt ilmutab laulusõnades perfektsust taotlev Villu järjekindlust ka seriaalide puhul ja viimistleb oma tekstiosa viimse hetkeni. Kui tähtajad oleksid rongid, jõuaks Villu neile heal juhul alles kolmandas jaamas.

Lapsepõlveunistused on täitunud

Villu kirjutab peamiselt öösiti, seepärast on päeval helistades tõenäoline tabada teda keset kõige magusamat uinakut. Alles mõni aasta tagasi kirjeldas ta oma seisundit pärast töö-öö lõppu alati ühtmoodi: olin täiesti sodi!

Olgu öeldud, et Villut saadab välismaal uskumatult halb õnn: peaaegu alati on tema hotellides internetiühendus häiritud, väitku eelreklaam mida tahes. Ja kuigi ta on enda kinnitust mööda raja taga produktiivsem kui kodukamaral («Lõuna-Prantsusmaal prill-laua peal olen ühe ööga rohkem tööd teinud kui kodus kahe nädalaga»), nõuab loomingu siia lähetamine talt suurt meelekindlust.

Ka Villu Kanguri kirjutatud seriaalitekstid tunneb tihti ära selle järgi, et ta mängib seal nagu laulutekstideski sõnade ja nende mitmetähenduslikkusega.

Maitstes vabakutselise kirjamehe leiba — leivakate pole muide kunagi garanteeritud —, väidab Villu end olevat selle valikuga väga rahul, sest talle meeldib olla iseenda peremees ja teha mida tahab.

Sedasama kinnitab ta kaheksa aastat tagasi «Sakalale» antud usutluses, kus kirjeldab oma lapsepõlveunistusi ja olukorda järgmiselt.

«Minu esimesed lapsepõlvemälestused on elust jääkülmas garaažis. Kunagi arvasin, et kui tekib võimalus ennast iga päev sooja veega pesta, siis ostan hommikumantli ja kirjutuslaua ning katsun ennast selle taga ära elatada, ilma et peaks kodust väljas käima. Vaat see oleks üks tore töö!

Nimelt elas paar maja eemal üks paks literaadist onu, kes alles lõuna paiku hommikukuues rõdule ilmus, seal ennast sügas ja suitsetas. Hommikumantel mul nüüd on, aga seda ma peaaegu ei kanna. Kirjutuslaud on samuti, aga seda ma ei kasuta, sest piisab arvutist. Hügieenipeatüki jätan siinkohal vahele.»

Villu Kangur arvab

• tuntusest
Kui oled kuulsust korragi tunda saanud, on vaid kaks võimalust: sa kas õpid sellega elama ega hooli enam sellest või lähed selle kätte lolliks. Ma tean väga hästi, et mu «parim enne» selles asjas on möödas.
Ei saa aga salata: mulle meeldib töötada inimestega, kes teistele meeldivad. Sest nad on oma ala profid. Ja mulle meeldib teada inimesi, keda ma tean. Nendega on hea! Ennast sealjuures esiplaanile upitamata! Milleks?

• kirjutamisest
Kodus kirjutamise puhul on kõige raskem end käima saada — see tähendab arvuti taha istuda. Enamik ärkvel oldud ajast möödub mul just seal.
Olen klassikaline loovidioot, kellel puudub igasugune suhe aja ja ruumiga. Ma ei oska ära õppida seda, et kirjutama peaks kellast kellani. Ja et vaba aeg saabub suisa teatud kindlal tunnil. Naiivselt arvan, et see on isegi hea. Kui mul tuleb tahtmine tööd teha, siis tuleb. Kodustega tekitab see muidugi suuri probleeme!
Muuseas, seetõttu puudub mu elus enamasti päev — on vaid kestev kaamos.

• lastest
Vanem poeg on mul kirjastuses Valgus toimetaja ja tõlgib inglise keelest — see tuleb tal nagu vasakust varrukast. Keskmine õpib ühes teises Euroopa kultuuriruumis ning spetsialiseerub vist erialale, millest mul pole halli aimugi, kuid mu mölapidamatus pole õnneks küll kummaski kaduma läinud.
Kõige noorema lapse üle on mul eriti hea meel. Mitte seepärast, et vanas eas veel kord isastusin ja lõpuks ometi tütre sain, vaid et see seitsmeaastane mängleb juba praegu riimidega üsna vabalt
Näikse, mis temast tuleb — väga kange mutt igatahes! Selles mõttes on ta üsna emasse, et minule ei allu, aga kolmandal eostamiskatsel on mul õnnestunud oma ebaratsionaalselt käituvad geenid ideaalselt ära tunda.

Tagasi üles