Vägevate sarvedega šotlased püüavad pilku

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Jüri E. Kukk
Copy
Pull Taavet on hirmuäratava väljanägemisega, kuid loomult sõbralik.
Pull Taavet on hirmuäratava väljanägemisega, kuid loomult sõbralik. Foto: Elmo Riig / Sakala

Suure-Jaani valla Võlli külast läbi sõites püüavad teeäärses koplis pilku karvased sarvilised, kes heinapalli ümber kõhtu täidavad.


Neljateistkümnest loomast, kes on endale kodu leidnud Võlli-Kingu talus, on osa Herefordi segaverelised, osa aga Taanist pärit Šoti mägiveised.



Perenaine Valve Lindla hakkas lihaveiseid pidama kümme aastat tagasi pärast lüpsikarjaga lõpparve tegemist. Tollal polnud lihtsalt mõtet piimatootmisega jännata — tööstused nöökisid piima sordi ja hinnaga ning tõrkusid ka sellele kõrvalisse kohta järele tulemast.



«Lihaveistega on vähem jooksmist, samas hoiavad nad maa korras,» on naine oma karjaga rahul.



Võlli-Kingu herefordide esiema on punast tõugu Liisu, kes tahab kogu aeg tähelepanu keskpunktis olla. Tema on ka see, kes karja metsast koju toob. Tema järglased on soetatud Herefordi pulliga. Šotlaste patriarh on aga toredate sarvedega Taavet, kes oma karjaga veidi eraldi hoiab.



Valve Lindla ütleb, et eri tõugu veised ei segune, sest mägiveise lehmad lasevad juurde vaid omi.



Mägiveiste karjas on tänavu kolmel lehmal kolm järeltulijat juurde siginenud — kõik pullvasikad. Perenaine nendib, et vastupidavatel šotlastel käib poegimine nagu muuseas. «Järsku avastad, et peake paistab kusagilt heina seest,» muigab ta.



Et tõug tugevana püsiks, tuleb karjas iga kahe aasta tagant pulli vahetada.



Šoti mägiveised jõudsid Võlli-Kingule tänavu kevadel koos Soomaa luhtadele viidud karjaga. Kõigil neil on tõupaberite järgi peen, enamasti taanipärane ja raskesti hääldatav nimi, pererahvas kutsub neid aga suupärasel moel. Näiteks üks uhke lehm on lihtsalt Sossu.



Veised on sõbralikud, kuid võõrale lausa juurde ei tule. Nende koplile on tarvis ümber panna korralik okastraataed, sest elektrikarjus nende paksust karvast särtsakat läbi ei anna.



Lihaveised on täitmatud ja pistavad peaaegu kõike. Talveks teeb pererahvas nende tarvis rulliheina.



Valve Lindla ütleb, et suuremalt jaolt kasvatab ta loomi teistele edasimüügiks, sest maitsva lihaga vähenõudlikke loomi tasub pidada. Seda on mõistnud ka kolm tema naabrit.



Suurim Võlli-Kingu karjast ära viidud Herefordi pull kaalus perenaise sõnul 1,2 tonni.



Talule teevad aga muret Soomaa hundid, keda olevat seal kogunisti kolme karja jagu.

Tagasi üles