Maalähedase mehe tavatud lood

Võrumaa lõõtsatraditsiooni jätkaja Tarmo Noormaa ei esine laval kunagi. Ta lihtsalt on selline, nagu on.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Võrumaa metsade keskel elav, mõnusast muusikast, karusest naljast ja tummistest laulusõnadest lugupidav Tarmo Noormaa on mees, kes hoiab elus lõõtsamängimise traditsiooni. Tema valib ka artistid, kes tulevad esinema Viljandi pärimusmuusika festivalile.

Sihikindel ja sõbralik Tarmo Noormaa on üks neid haruldasi inimesi, kes kannab edasi seda ime läbi püsinud maalähedust, mida pole suutnud murda ei sõjad, näljahädad ega võõrvallutajad. Tekib tunne, nagu oleks keegi, kes suunab meie elu ja saatust, ta selleks välja valinud. Juba ainuüksi see, kuidas Tarmo leidis muusika, pole päris tavaline lugu.   

Kihav veri

Esimest korda puutus väike Tarmo muusikaga kokku varases nooruses tänu vanaemale, kes armastas pidudel akordioni mängida. Kord tõstis vanaema prooviks pilli sülle ka viie-kuueaastasele poisile.

Ometi läks mööda üle kümne aasta, enne kui ta seda jälle puutus.

«Keskkoolis oli mu pinginaaber Indrek Mäesalu, kes mängis lõõtsa ning oli lõbus sell,» meenutab Tarmo Noormaa. «Kambas oli äge olla ja laulda, aga ikkagi ei tulnud mul mõtet ka ise mängimist proovida.

Meil oli väga tore, kuid äkki sai kõik otsa.»

Pinginaaber Indrek sõitis mõni päev enne kooli lõpetamist end vastu puud surnuks ning võttis kaasa ka ühe klassiõe. Auto rusudest leiti hiljem materjal, mille ta oli jõudnud salvestada. Sellest sündinud heliplaat «1999» anti välja üksteist aastat hiljem.  

«Mäletan juunikuist kooli lõpetamist,» räägib Tarmo Noormaa kumedalt. «Hommikul matsime Indreku. Väga raske oli. See liitis meid, kuid jättis järele tohutu tühja koha. Midagi oli puudu. Muusika oli puudu.»

Oli see saatus või juhus, kuid Tarmo seadis ühel ilusal päeval pikemalt mõtlemata sammud vanaema juurde ja palus endale selgeks õpetada mõne akordioniloo. Esiotsa hakkas Tarmo proovima karmoškal Indreku repertuaaris olnud lihtsaid populaarseid lugusid. Helid panid vere kihama.

Endale muretses ta esimese lõõtsa Võrust ajalehekuulutuse kaudu. Pill oli üsna kõvasti vatti saanud: poiss mängis ühe noodi sisse, teise välja ja juba laskiski see pahinal õhku läbi. Sõbrad soovitasid Tarmol villased sokid jalga panna: saab muidu veel nohu.

Olles veidi peale maksnud, vahetas ta selle lõõtsa korralikuma vastu ning sedasi see algas. Näib, et kõik läks nii, nagu kuskil oli ette määratud. Küsin Tarmolt, kas ta usub saatusesse.

«Usun küll,» noogutab ta. «Kui inimene kuulab südame häält ja on avatud, siis juhtuvadki elus õiged valikud.»

Kutsumuse leidmine

See, kuidas Tarmo Noormaa jõudis õppima Viljandisse, on samuti üsna tavatu lugu, mille asjaosaline jutustab puhtalt selleks, et julgustada inimesi oma kutsumust leidma.

«Kui midagi meeldib, siis tasub sellega tegelda, isegi kui eesmärk tundub esialgu absurdne,» tõdeb ta. «Lõõts oli mul olemas küll, aga õppima tahtsin minna hoopis Tartu ülikooli filosoofiat.»

Ehkki elutark vanaisa ütles otse välja, et poiss on lolliks läinud, kaevus vastne tudeng filosoofiaõpingutesse. Nende juurde tõmbas ta lõõtsa ning kuulas igal võimalikul juhul, klapid peas, Aivar Teppo salvestisi.

«Sõbrad nautisid techno’t ja drum’n’bass’i, aga mul oli oma muusika. Eks seetõttu arvatudki, et olen natuke segane,» muheleb lõõtsamees.  

Pisitasa proovis ta kuuldut järele mängida. Pikkamisi, kuid kindlalt süvenes tunne, et filosoofia pole talle ikka päris õige ala. Taas meenus kadunud klassivend ja sõber Indrek, kes oli kavatsenud minna Viljandisse lõõtspilli õppima. Tarmo Noormaa otsustas selle plaani teoks teha.

Viljandis ei tundnud ta kedagi ja solfedžost ei teadnud midagi. Noodist mängimise õppis noormees selgeks, kuid keerulisemaid asju ei hakanud isegi proovima. Mõtles, et astub vastuvõtukomisjoni ette sellisena, nagu on. Kui ei sobi — noh, siis lihtsalt ei ole õige inimene. Nõnda võttiski ta lõõtsa kaenlasse ja tuli eksamitele.

Tarmo Noormaa sai sisse. Esimesed kuud olid väga rasked. Muusikakoolis polnud ta päevagi käinud ning pandi seepärast aastase katseajaga õppima eriprogrammi järgi.

Hommikul läks lõõtspillipoiss kooli harjutama esimesena. Õhtul, kui uksed kinni pandi, visati ta sealt välja viimasena. Tarmo teadis täpselt, mida tahtis, ning tegi nõnda ilmselt õpetaja Ants Tauli elu üsna kergeks.

Traditsioonide jätkaja

Kui võtad kord juba ühe pilli südameasjaks, saad enda kanda ka kogu taaga, mis sellega kaasas käib. Tarmo Noormaa tegi diplomitöö August Teppo ja tema lõõtspilli kohta. Lõõtsa polegi eriti palju uuritud ning huvitaval kombel ei peetud seda esialgu üldse rahvapilliks.

«Sellega oli nagu tänapäeval süntesaatoriga: kõik mängisid, mis sellest ikka uurida. Möödunud sajandi algul tundus see eriti mõttetu,» räägib Tarmo. «Uurimine kerkis päevakorrale nelikümmend aastat tagasi, kui tunti, et pill hakkab välja surema.»

Väljasuremise oht oli täiesti reaalne. Üks põhjus oli see, et omaaegne kollektiviseerimine ei jätnud puutumata ka lõõtsamehi. Neid suruti igasugustesse kapellidesse, aga lõõts on ju pesuehtne soolopill.

Gruppi seda mängima panna ei saa ning nõnda hakkaski see unustusehõlma vajuma. Tarmo Noormaa jätkab vana lõõtsameeste liini ega ole end seepärast sidunud ühegi bändiga.

«Mulle meeldib tunnetada endas järjepidevust,» kinnitab ta. «Olen Võrumaa lõõtsatraditsiooni jätkaja ja häbeneda pole siin midagi.»

Kindel kaubamärk

Juba viis aastat on Tarmo Noormaa olnud tuhandeid inimesi kokku toova Viljandi pärimusmuusika festivali programmipealik. Lahti seletatult tähendab see, et kui valitakse, kes Viljandis lavale astub, maksab kõige rohkem tema sõna.

«Häid bände on palju, aga nad on vaja mahutada ühte festivali,» tutvustab ta peo köögipoolt. «Tuleb kanda hoolt, et mugav oleks nii esinejal kui publikul. Õnneks on mul järgmise festivali ettevalmistamiseks aega terve aasta. Kahe kuuga seda ära ei teeks.»

Tänavuse folgi artistidest on praegu koos 99 protsenti. Tõsi küll, festivaliprogrammi ei pane Tarmo Noormaa kokku puhtalt oma maitse järgi.

«Ma ei korralda seda ju endale,» seletab ta ning lisab, et eesmärk on propageerida pärimusmuusikat vinge eeskuju najal. «Mulle ei meeldi, kui mõnda muusikastiili segatakse liiga tugevalt pärimusmuusikaga, aga pean jääma objektiivseks: kui esinejad on head ja meeldivad paljudele, võtame nad kavva.»

Elu on õpetanud programmipealikku arutama artistidega läbi kõik üksikasjad. Vahel mõttetuna tunduv korrutamine tagab selle, et mõlemad pooled saavad asjast ühtemoodi aru. Programm on tihe ja viivitusi lubada ei tohi, olgu staar nii isepäine kui tahes.

Kompromissideks tuleb valmis olla, need käivad asja juurde, aga kaubamärk on tuntud ning paljud bändid avaldavad ise soovi esinema tulla. Mõni ütleb otse välja, et see on parim festival, kus nad kunagi käinud on.

Õige artisti leidmise taga on sajad läbi kuulatud plaadid ning kümned kontserdid ja festivalid. Viljandi folk on tänu suurepärasele korraldusmeeskonnale nähtus omaette. Mis õieti toob keset suve siia kokku punkareid ja pankureid, jääb tõtt-öelda saladuseks ka tegijatele endile. Nad tunnevad, et neid usaldatakse. See kohustab ning rõõmustab.

Side inimestega

Aga mispärast ikkagi valitakse elukutseks muusika? Miks õpitakse seda aastaid? Kellele seda lõppude lõpuks tarvis on? Nende filosoofiliste teemade üle on enam kui üks kord mõtisklenud ka Tarmo Noormaa. Motivatsioon kipub vahel kaduma kõigil, ka muusikutel. Erinevalt paljudest teab Tarmo lahendust.

«Läksin tagasi Võrumaale elama. Olen sealse külaühiskonna liige, löön kõiges kaasa,» jutustab ta. «Minu ülesanne on olla külamuusik ning teen oma otsused sellest lähtudes. Seepärast näen selgelt oma joont ja tean, kuhu tahan minna. Asjad on paigas.»

Tarmo Noormaa õhutab noori muusikuid leidma sellist kogukonda, kellele muusika korda läheb. Side inimestega on haruldane ja oluline. Õige pillimees ei ole kõrgel laval, vaid rahva seas. Niiviisi tekkivas sünergias püsib muusika elus läbi sajandite. Pillimees annab külale, küla temale.

Tarmo Noormaa proovibki elada nõnda, et temast oleks muusikuna võimalikult palju kasu. Olgem ausad: sellise sihikindlusega ei saa hoobelda kaugeltki igaüks.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles