Hingedeajal ei peaks me mõtlema üksnes kadunud lähedastele, vaid ka oma hinges selgust looma, arvavad Viljandi Jaani koguduse õpetaja Marko Tiitus ning rahvamuusik ja kultuuriakadeemia õppejõud Aleksander Sünter.
Häid asju meenutades on mõnus olla
1. november 2008, 13:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marko Tiitus: Praegustel pimedatel sügispäevadel tuleks meil teadvustada, et meissegi on antud hing, mis tuleb kunagi tagasi anda. Sel hingel on oma igatsused ja vaevad, ka tema võib nutta. Öeldakse ju, et otsekui kriibib hinge.
Hingedeajal peaksime pöörama tähelepanu oma tegelikule olemusele, enda jaoks aega leidma. See on ka lahkunud hingede sõnum meile.
Loodus pakub võimaluse hinge tõmmata
Aleksander Sünter: Midagi ei pea tegema, lihtsalt loodus ja elu pakuvad meile selleks võimaluse. On omamoodi suur kingitus osaleda kõiges selles, milles üks inimhing osaleda saab.
Ainus kindel asi maises elus on see, et ükskord tuleb siit minna. Ülejäänu on meie enda valik: kas anname hingele aega praegust elu nautida või ei.
Looduses on korrapärane tsükkel. Kevadel pannakse kõik idanema, suvi läbi päike hellitab, et saak võiks kasvada, ja sügis on koristamise aeg. Päevad muutuvad lühemaks, ööd pikemaks. Loodus annab märku: ärge enam kiirustage, vili on salves, võtke endale aega!
Kui inimene mõtleb millegi endale kohustuseks või sunniks, eemaldub ta tegevuse tõelisest tuumast.
Marko Tiitus: Mulle meenus Uku Masingu kunagine ütlus, et vanasti oli inimestel kergem: kui neil ka elavate hulgas palju sõpru ei olnud, siis mõni surnu ikka oli. Seda mõtet võib kergesti üle ekspluateerida.
Me ei saa unustada elavaid inimesi enda kõrval ja hakata elama kuskil teises maailmas, aga ma usun, et tähtis on sideme tunnetamine, teadmine, et need inimesed, kes kunagi on meile väga palju head soovinud, meie esivanemad, kes meie eest on palvetanud, kui nad kristlased on olnud, on mingil tasandil ikka meile olemas.
Hingedeaeg pole kindlasti vaid leinatunnete aeg, kuigi ka lein on osa elust. Kui sa oled äsja kaotanud olulise inimese, on mõistetav, et hinges on valu ja tühjus. See näitab, et oleme elusad inimesed ja me hing ei ole surnud.
Meie häda on tänapäeval see, et tahame hästi positiivselt mõelda. Võib-olla on mõnikord vaja ka nukrust ja tühjust.
Aleksander Sünter: Hingedeajal soosib loodus seda, et inimene saaks enda jaoks aega võtta.
Aeg on suhteline ja aja kulgemise kiirus samuti. Kui lennuk hakkab maast õhku tõusma, siis tundub, et ta liigub meeletu kiirusega. Raske ja valus on see liikumine. Aga kui rattad on maast lahti, on juba kergem. Kõige kergem on üleval pool pilvi, kus päike paistab.
Me pistame rinda igasuguste asjadega, millega ei olegi vaja rinda pista. Lennuk saavutab oma tõelise kiiruse alles siis, kui ta on üleval pool pilvi päikese käes. Peaksime lubama ka endal sinna tõusta.
Otsigem pikal pimedal õhtul üles helged mälestused ja hetked ning laskem sisemisel valgusel end soojendada!
Marko Tiitus: Kui hingedepäev Eestis 1980. aastate lõpul populaarseks muutus, oli see ju muinsuskaitse seltsi algatus. Vabanemise tuhinas tekkis ilus soov otsida oma juuri rahvakalendrist, kirikukalendrist. Ka tänavu, Eesti Vabariigi 90. aastapäeaval, palutakse mõelda neile hingedele, kes on meie maad ja rahvast hoidnud ning riiki ehitanud.
Põhiline ei ole aastatuhandete jooksul muutunud. Võib-olla ei pane me enam toitu hingedele välja, nagu tehti vanasti, aga me süütame küünla. Rituaalid muutuvad, kuid küsimus, kes ma ise olen ja kes ma tahaksin olla, jääb.
Olulised on suhete kvaliteet, hingelised vajadused. Kas hinged, kes meid vaatavad, tunnevad meie üle rõõmu ja on uhked? Kuidas me ise kunagi maist elu vaatame?
Aleksander Sünter: Kui kellelegi annab jõudu teadmine, et surmaga lõpeb kõik, võib ta seda uskuda. Aga isegi tänapäeva teadus ei kinnita seda.
Marko Tiitus: Puutun oma töö tõttu palju kokku matustega. Tänagi oli üks. Ilmselt on materialistlik arusaam, et surmaga lõpeb kõik, vaid vähestel inimestel. Kui see nii oleks, siis miks üldse paljusid asju teha? Milleks matuseidki korraldada?
Kas või täna ütlesid kaks tütart, kes pole tavamõttes usklikud inimesed, et nende ema on ilmselt rahul. Paljudes inimestes on kuskil sügaval arusaamine, et surmaga ei lõpe kõik.
Aleksander Sünter: Me justkui sunnime oma hinge kihutama mööda kiirteed. Ise kardame, et kümne aasta pärast on kõik samamoodi nagu täna, et me ei arene ning meie suhted ja mured on samasugused, üksnes terviseprobleemid süvenevad. Kardame seda, aga kardame ka kokku sattuda oma hinge olemusega.
Nii kihutamegi iseenda eest ära. Samas võib sel teel olla palju suurepäraseid kõrvalharusid, kus on just meile sobiv keskkond, tegevus ja inimesed. Kui aga proovimegi rajalt maha keerata, juhtub suure kiiruse tõttu avarii ja edaspidi loobume proovimast.
Marko Tiitus: Eakad inimesed kardavad, et jäävad teiste kaela peale. Mulle läks väga hinge, kui umbes kuu aega tagasi rääkis Tõnu Lehtsaar raadiojutluses oma koguduse liikmest, naisest, kes oli olnud neli aastat ratastoolis ja põdenud. Paar kuud enne surma oli ta kirjutanud oma õele: «Meil on praegu Richardiga uued mesinädalad.»
Inimene võib ka sellises olukorras avastada midagi erilist, leida uutmoodi mõistmise.
Neilegi, kes on pealesunnitult elurattalt maha astunud, võib julgustuseks öelda, et see aeg ei pruugi üldse tühi olla.
Aleksander Sünter: Me pingutame mõnikord üle. Tahame ennast hästi tunda ja mõtleme pingsalt, mida selleks teha. Ehk on mõnikord õigem üldse mitte midagi teha? Muusika pakub seda võimalust: tuled ja istud, tunned ennast hästi. Homme õhtul esinevad Jaani kirikus kultuuriakadeemia pärimusmuusikud ja sõbrad ning meie räägime. Ootame kõiki sinna.
Marko Tiitus: Inimesed on erinevad, elavad eri rütmis. Mõnele on vaja üksi-, mõnele kaksiolemist. Meil kõigil on elus inimesi, kes meist hoolivad ja meile palju annavad. Alati ei oska me aga sellele mõelda ega neid hoida. Just neid suhteid ei tohiks käest lasta.
Aleksander Sünter: Ka kurbus tuleb läbi elada, siis ei ole ta pidevalt piilumas.
Kõigil on häid mälestusi, aegu, mil võinuks hüüda: «Oh kaunis hetk, sa viibi veel!» Need võiks kirja panna. Kirja võiks panna ka kõik need paigad või inimesed, kellega me ennast hästi tunneme.
Sageli keelame endal head vastu võtmast, kui elusündmuste jadas on väga kurb mälestus. Me ei julge sellest tagasi minna ja lükkame kõik varasemad positiivsed mälestused endast eemale. Häid asju meeles pidades ja mälus taas luues on aga palju parem olla.