Kogu tõde autode tehnoülevaatusest

Enne tehnoülevaatusele minekut oleks mõistlik lasta sõiduk mõnel spetsialistil kriitilise pilguga üle vaadata. Foto: Liis Treimann / Postimees

Autode vale seadistus ja ebapiisav hooldus kahjustavad lisaks mootorile ka keskkonda, põhjustades suuremat saastet ja kütusekulu. Tehnonõuetele mittevastaval sõidukil on pealegi suurem tõenäosus õnnetusse sattuda.

Nende kahjulike mõjude vähendamiseks on loodud kohustuslik tehnoülevaatus, mille eesmärk on tagada sõiduki liiklusele ohutu ja loodushoidlik tehnoseisund. Lisaks täpsustatakse selle käigus liiklusregistri andmeid.

Viimane number ütleb tähtaja

Uuena ostetud sõiduauto esimene tehniline ülevaatus on kolm aastat pärast esmaregistreerimist. 4—10 aasta vanustele sõidukitele tuleb tehnoülevaatus teha iga kahe aasta tagant ning üle kümne aasta vanustele kord aastas. Mootorratastel on need ajavahemikud samad, välja arvatud esmasel ülevaatusel, mis tuleb mootorratta puhul läbi teha kolmanda aasta lõpul.

Sõiduki ülevaatusele viimise tähtaega saab vaadata tehnilisest passist, kuhu on tehtud vastav märge. Veelgi lihtsam on seda määrata sõiduki registreerimisnumbri viimase numbri järgi, nagu näitab kõrvalolev tabel.

Kiired sügis- ja kevadkuud

Tähele tasub panna, et registreerimistunnistuse lahtrisse «Järgmine ülevaatus» on kantud aeg, milleni sõidukit võib kasutada.

Autoomanikel, kelle registreerimisnumbri viimane number on 2, 3, 7 või 8, tasub stressi vältimiseks tulla ülevaatusele kas kuu keskel või lausa kuni kolm kuud enne tähtaega. Nimelt on aprill-mai ning september-oktoober läbi aegade olnud uute ja kasutatud autode müügi tippkuud.

Samuti jääb varem tulles rohkem aega oma auto korrastamiseks, kui sel peaks kontrolli käigus avastatama midagi, mis vajab parandamist.

Aknad peavad korralikult läbi paistma

Kõige rohkem on tehnoülevaatusel eelmise aasta statistika põhjal vigu leitud seoses valgustusseadmetega. Kahekümnest suuremast veagrupist läks sinna alla tervelt kuus. Enim levinud oli mullu aga lisavarustuse — ohukolmnurga, tulekustuti, tõkiskingade — puudumine.

Tavalised olid ka sõidu-, rikke- ja seisupiduri, numbritule laternate, väljalaskesüsteemide ning korrosiooni hädad.

Hulk piiranguid on seatud sõiduki klaasidele. Näiteks peab tuuleklaasi läbipaistvus juhi vaateväljas olema vähemalt 75 protsenti, enne 1985. aastat valminud sõidukitel piisab ka 70 protsendist. Tagumises asendis oleva juhiistme seljatoest eespool asuvate külgakende läbipaistvus peab sõiduki väljalaskeaastast sõltumata olema vähemalt 70 protsenti.

Kui tagaakna läbipaistvus on alla 70 protsendi, peab sõiduki mõlemal küljel olema tahavaatepeegel. Juhi või tema kõrvalistuja klaasipuhasti tööalas ei tohi olla liikluse jälgimist raskendavaid kahjustusi või mõrade kogumit (niinimetatud päikest) ning klaaside katmiseks on keelatud kasutada valgust peegeldavaid materjale.

Kindlasti tuleb veenduda, et sõiduki klaasipuhastid töötaksid korralikult.

Kontrolli rehvide kulumispiiri!

Enne ülevaatusele minekut tasub tähelepanu pöörata sellelegi, et kõik sõiduki tuled põleksid ja rehvid ei oleks kulunud liiga siledaks.

Uue suverehvi mustri sügavus on enamasti 7—9 millimeetrit ja talverehvil 8—10 millimeetrit. Lubatud minimaalne kulumispiir on suverehvi puhul 1,6 millimeetrit, ent juba 3 millimeetri kohale jõudes võiks hakata mõtlema uue rehvijooksu muretsemisele. Talverehvi puhul on lubatud minimaalne kulumispiir 3 millimeetrit.

Tegelikult on enne sõidukiga tehnoülevaatusele suundumist kasulik lasta see mõnes ametlikus autoteeninduses spetsialistil kriitilise pilguga üle vaadata.

Enim leitud vigade edetabeliga saab tutvuda autoregistrikeskuse koduleheküljel www.mnt.ee. See annab Eesti tehnoülevaatustel avastatu põhjal aimu, millised puudused on konkreetsel mudelil kõige tavalisemad.