Uue-Kariste rahvamaja juhataja Ivi Alp ja kojamees Heiki Alp, pojapoeg Heikko abiks, riisuvad rahvamaja taga lehti kokku.
Abielupaar jagab end rahvamaja ja talu vahel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ivi Alp ütleb kuldpruune lehti hunnikusse tõmmates, et nad teevad pooleldi tühja tööd: vanas mõisapargis pole kõik puud veel raagus ning neid lehti, mis maas, ei korista seal nii pea keegi peale tuule. Too aga teadagi lennutab kuiva ja kerget kraami üsna kaugele ning peagi võib rahvamaja ümbrus olla taas lehekirju.
Igal puul on oma lugu
Rahvamaja taga jäävad silma varikatus selle alla peituvate raskete pinkide ja laua ning maakividest kamina ja grillimisahjuga.
«See on meil äärmiselt tähtis koht,» sõnab Ivi Alp. «Siia kogunetakse asja pärast ja vahel ka niisama. Kevadest alates istub siin alati keegi.»
Selles seinteta majas on tehtud näidendi- ja muid proove, peetud nõu ning vahel korraldatud väikseid pidusid.
Siinsamas kõrval on laste mänguväljak koos kuue metallist atraktsiooniga ja veidi eemal võrkpalliplats. Laste mänguvahendid kinkis Uue-Kariste rahvamajale Halliste kool, kui ta uude majja kolis. Kingi saajale jäi ainult äratoomise ja ülespanemise vaev. Kuigi Uue-Kariste on lastevaene, seisavad ronimispuud suvel harva tühjad.
Albid ise nimetavad seda kohta rahvamaja pargiks ning nad on aastatega sellele uue ilme andnud.
Igal puulgi on oma lugu.
«Selle suure kase istutas viiskümmend aastat tagasi endine rahvamaja juhataja Helene Ojamets,» osutab Ivi Alp võimsale kahe haruga puule. Teinegi kask meenutab pargis Ojametsa. Aga noore tamme oli suure mulkide seltsi pealik Kaupo Ilmet toonud kuskilt hiiest tosin aastat tagasi, kui selts Uue-Karistes oma pidu pidas. Külalised olid pakkunud puu istutamise au seltsi kohalikele juhtidele Ivi Albile ja Eda Niinele.
On veel Abja kultuurimaja kauaaegse direktori Elli Leola ja teistegi tuntud inimeste nimelisi puid. Enamasti on Heiki Alp need mingi tähtsa sündmuse jäädvustamiseks ise metsast valinud ja koju toonud.
Pargi noorim on pisike punane tamm, mille oli läinud suvel rahvamaja 70. aastapäeva puhul toonud vallavanem Andres Rõigas. Aga rahvamaja taga kasvavad sirelid mäletavad veel mõisaaega.
Elu mõisa kõrval
Krahv Ferseni karjamõisa varemed laiutavad Uue-Karistes kui hunnik õnnetust, kuigi mõis oli rohkem kui sajand tagasi siin elu arendav õnnistus.
«Meie unistus on saada tagasi veskijärv sellisel kujul, nagu see kunagi oli,» ütleb Heiki Alp. Ta ise kasvas moonakamajas päris järve kaldal.
Suure veekogu mõte võib pikaks ajaks unistuseks jäädagi, aga vähemalt krahvi kaevu saavad nad tagasi — eeltöö on juba tehtud ja rahagi selleks käes tänu ümberkaudsete külade koostatud projektile.
Labidatöö tõi selgelt välja, missugune see ümmargune maakividest kaev oli, ja puhastamine andis kiviringi keskele ka vee. Aasta lõpuks peaks vändaga kaev valmis saama.
Mõisa looga kursis olev Heiki Alp teab, et krahv oma karjamõisas ei elanud, vaid käis seda ainult üle vaatamas ning kui käis, siis selle, põdra kujutisega kaunistatud kaevu vett ei joonud. Asula taga paikneb allikas, milles rahva sõnul voolab tervisevesi — temale mekkis see.
Enamik mõisa hooneid kuulub praegu ühele ameeriklasele ja üks, mõisa kõrts, teisele ameeriklasele. Mäe peal asuv magasiaidast ehitatud elamu on aga müügis. Praegune omanik tahtvat lagunenud maja ja selle ümber oleva 2,3 hektari suuruse maatüki eest üle poole miljoni krooni.
Mõisa häärberit ilmestanud park asub otse rahvamaja kõrval ning seda on korrastatud ühisel jõul. Käsitöönaised näiteks istutasid oma 15. tähtpäeva puhul pargi serva mände.
Rahvamaja ise peaaegu nende mändide vastas on äsjase juubeli tõttu kui nõelasilmast tulnud. Tähtpäeva puhul tuli kokku tublisti üle saja inimese.
«Viljandi firma, osaühing E.R.O. Ehitus tegi väga hea remondi,» räägib Ivi Alp. «Saali seinad ja lagi on soojustatud, vesi on juba kolm aastat sees ning majas on nõuetekohased tualettruumid. Kui saaks veel ka uue katuse, põranda ja ahjud...»
Rahvamaja juhataja oli vana maja uuendamisel tundnud Halliste valla ning oma külade seltsi ja selle esimehe Arne Putniku tugevat tuge.
Uue-Kariste rahvamaja valmis 1938. aastal. Siis elas seal kandis umbes tuhat inimest ning seetõttu pidi kooskäimiskoha saal mahutama vähemalt kakssada inimest. Toona olid seal pikad pingid, numbrid peal, nüüd aga on toolid. Praegu elab Uue-Karistes isegi sõjaajaga võrreldes peaaegu kümme korda vähem inimesi.
«Mind pole siiski rahvamajja üksi jäetud,» lausub Ivi Alp, kes on selle maja perenaine juba 1970. aastast. Koos Rimmu rahvaga tegutseb näitering, on oma vokaal-instrumentaalansambel, koos käivad käsitöötegijad ja seltsid ning peetakse küünlavalgusõhtuid.
Aga koorilaulu pärast tuleb sõita Apja, kuigi praegune Kaja alustas 1976. aastal just Uue-Karistes. Rahva nappus sundis lauljaid koonduma. Praegu valmistub Kaja, teiste hulgas sopran Ivi ja tenor Heiki Alp, Abja kultuurimaja juubeliks. Selle kava kõrval on koor algust teinud advendiaja ja eelseisva üldlaulupeo laulude õppimisega.
Lohu talus elab kolm põlvkonda
Ehkki suurem osa Ivi Albi elust on kulgenud Uue-Karistes, ta ennast mulgiks ei pea, sest ta sündis ja veetis oma esimesed aastad Kilingi-Nõmme taga Saunametsa külas. Kaheksanda klassi lõpetas ta juba Kosksilla koolis ning kodu on ta sisse seadnud vanaemalt päritud Lohu tallu.
Praegu elab seal koos kolm põlvkonda: Ivi ja Heiki Alp, nende poeg Aguri koos abikaasa ja kahe pojaga ning teine poeg Elari.
«Noored teevad plaane ja käivad oma ametites, meie oleme sulased. Nii ongi parem,» lausub Heiki Alp.