«Vanemate hoole ja armastusega täidetud lapsepõlvest ei ole mul õieti midagi jutustada. Mul oli vanaema, minu sündides juba peaaegu seitsmekümneaastane. Ta oli helge inimene, ehkki polnud mu lihane vanaema.
Mingist teadlikust kasvatamisest ei saanud juttugi olla — see oli meile mõlemale ellujäämiskursus, kuid kindlasti kujundasid tema eluhoiakud ja -väärtused ka minu maailmapilti.»
Evi Kaur istub oma ilusas vanalinnakorteris maalide keskel ega ole minevikku meenutades sugugi kibestunud.
Sõjalennukite müras
Lapsepõlves elas Evi Kaur koos vanaemaga Tartu lähistel Kõrvekülas majakeses, mis oli kolmest küljest metsaga ümbritsetud. Kurikuulus Raadi lennuväli oli nii lähedal, et köögiaknast sai vaadata, kuidas õhusõidukid rajal ruleerivad. Madalalt üle kodukatuse lendavate Vene sõjalennukite tõus ja maandumine ning sellega kaasnev tohutu müra on tema lapsepõlvemälestuste seas domineerivamaid.
«Meil olid koduloomad, oskan lehma lüpsta. Olen teismelisena lüpsja ja karjakuna kodu lähedal karjalaudas leibagi teeninud. Kõik suved möödusid rasket maatööd tehes,» meenutab ta.
Ükskõik milline lapsepõlv ka poleks olnud, tagantjärele mõeldes tundub see ikka helge.
Teineteist armastades ja toetades tulid nad vanaemaga toime. Ja kuigi Evi valis majanduslikus mõttes väga heitliku kunstnikuameti, on ta ka sel teel ilmutanud imekspandavat julgust, tulles laste vanemaks saades palgatöölt ära ja pühendudes üksnes maalimisele.
Viljandi kunstielu suurim autoriteet Lilian Härm on öelnud, et hindab Evi Kauri kodulinna kolleegidest kõige rohkem. See on suur tunnustus.
Tema looming on esindatud ka juunikuus ilmuvas kunstiatlases «Pintsliga tõmmatud Eesti», kus kaardile on paigutatud tuntud eesti kunstnike maastikumaalid.
Pesutriikija või ajakirjanik
Viieaastasena unistas Evi Kaur saada pesutriikijaks. «Vanaemal oli arhailine triikraud, millesse käisid söed. See oli põnev. Mäletan oma südamemuret: ma polnud sellisest ametist üldse kuulnud. Otsustasin asja uurida. Igatahes pean tunnistama, et mu unistus on elu jooksul igati täitunud,» naerab ta.
Siis tekkis tal soov ajakirjanikuks saada. «Kirjutada on mulle kogu aeg meeldinud. Koolikirjandid olid justkui pühapäev, eriti kunstikoolis!» meenutab Evi Kaur.
Mitmekülgselt andekas tüdruk ilmutas üle keskmise võimeid ka spordis ja Kõrveküla põhikooli lõpetamise järel kutsuti teda Tallinna spordiinternaatkooli. Korraks terendanud sportlasekarjäär jäi siiski katki. «Vanaema oli peaaegu liikumatu ja ma ei saanud teda üksi jätta,» räägib kunstnik.
Evi Kaur tahtis õpinguid jätkata toonases kirjanduskallakuga Tartu 8. keskkoolis, kuid oli sunnitud loobuma, sest jäi just katsekirjandi kirjutamise ajaks raskesti haigeks.
Esimesed värvituubid
Miks ta teismelisena kunsti vastu huvi hakkas tundma, ei tea Evi Kaur praegu isegi: põhikoolis oli ta joonistamis- ja käsitöötunde lausa vihanud. Kui need programmis lõppesid, tekkis tüdrukul ühtäkki vastupandamatu vajadus joonistada ja maalida.
Tal on eredalt meeles erutus, millle tekitasid teab kust hangitud esimesed õlivärvituubid. Värvi lõhn ja oskamatu lõuendile pintseldamine olid imelised. «Kunsti juurde jõudmine oli ilmutuslik aeg — millegi äratundmine,» ütleb ta.
Igat sorti käsitööd tegi ta hilisemas elus samuti palju. «Nagu enamik naisi tol ajal, õmblesin ja kudusin minagi endale ja lastele suure rõõmuga.»
Samal ajal tekkis tal soov kunstist osa saada. Tüdruk käis kõigil ülikoolilinna kunstinäitustel. Samamoodi oli teatriga: mitu hooaega järjest vaatas ta kõike, mida Vanemuisel pakkuda oli.
Tartu kunstikoolis õppis Evi Kaur nimekate kunstnike, nagu Harry Puderselli, Alfred Kongo, Lola Liivat-Makarova ja Helle Vahersalu käe all. Õpetajate õpetajaks peab ta aga Albert Annit. «Anni oli suurepärane inimene ja oivaline õpetaja ning ühtlasi hea kunstnik. Oleme kursusekaaslastega veel nüüdki arutanud, kui võimas ta oli,» räägib ta.
Ühiselamus Evile ei meeldinud, sestap elas ta ka neli kunstikooliaastat koos vanaemaga metsaäärses majakeses. Sõbrad käisid tal seal sageli külas. Iisakus kunstiõpetajana töötava kursusekaaslase Kaja Tinaga on Evi Kaur kõik need aastad tihedalt suhelnud.
«Vanaema oli väga mõistev. Olen saanud aru, et ta oli lapsepõlves Evi ainuke tugi. Ta on joonistanud vanaemast väga armsa portree,» meenutab Kaja Tina.
Koolipõlvesõber ütleb, et Evi Kaur on tagasihoidlik, aga heatahtlik ja sõbralik. «Kui külla minna, on tal alati laual mingi eriline toit ja kook. Mulle tundub, et ta püüab kõike, millest ise ilma on jäänud, pakkuda oma perele topelt.»
Ka mind kostitab Evi Kaur omatehtud imehea kohupiimakoogiga ja ütleb: «See on piinlikult lihtne kook.» Nii temalik!
Sügav ja püsiv
Evi Kauri elu näivadki iseloomustavat lihtne sügavus ja püsivus. Ta hoidis oma vanaema ja arvestas teda juba lapsena nõnda, nagu oskavad vähesed noored inimesed.
Pärast Tartu kunstikooli lõpetamist läks nii, et Viljandi kultuurimaja kunstnikuna töötamise esimese päeva esimesel tunnil tutvus ta oma tulevase mehe, muusik Üllo Kauriga. Nad on koos tänase päevani.
Korteri kohta on Evil rääkida veel üks armas lugu. «Abiellusime Ülloga üsna ruttu ja elasime esialgu mõne kuu tema vanemate pool. Siis saime Kauba tänavas korteri — oma esimese ja ainsa kodu. Remont tehtud, tõime kultuuriosakonna villisega siia vanaema. Tema vähesed asjad mahtusid autosse ära. Ostsime Tartust ka mingid köögikapid, mida saada oli. Nii sõidutasimegi kohale vanaema koos köögikappidega,» naerab ta.
Vanaema elas Viljandis seitse aastat. «Ta tundis rõõmu meie lastest ja aitas, ehkki tal oli raske liikuda, kodustes toimetustes. See ilus inimene suri 95-aastaselt ja oli lõpuni selge mõistuse juures,» räägib naine.
Algul oli Evi Kaur kunstnik kultuurimajas ja siis noortemajas. Järgnes kolmteist aastat kunstnikutööd huvikeskuses.
«Esimestel aastatel tuli teha kümnete meetrite kaupa punaseid loosungeid, aga isegi selles võis leida loominguiva. Tagantjärele on kahju raisatud ajast, aga siis oli see reaalsus, millest polnud pääsu,» nendib ta.
Evi Kaur ütleb, et järjepidevalt maalima hakkas ta hilja, alles 1990. aastatel. Teisiti lihtsalt ei saanud.
Kaja Tina nendib, et ei ole lihtne jätta palgatöö ja proovida elatada ennast üksnes maalimisega.
«Usun, et ta ei ole kunstnikuna kõiki ideid realiseerinud. Katsetusi pahatihti ei mõisteta ega osteta, ilusaid natüürmorte ja loodusmaale on lihtsam müüa. Usun, et ta jõuab kõige muu kõrvalt jätkata ka kunstilisi otsinguid,» arvab sõber ning lisab, et Evil on väga toetav perekond.
Sõnulseletamatult kallid
«Abiellusin üheksateistkümneselt. Meie armastuse lugu on kestnud juba kolmkümmend kolm aastat. Miski ei püsi iseenesest, kui selle eest hoolt ei kanta,» ütleb Evi Kaur. Ta lisab, et perekond on tema loomingu parim osa.
«Tundsin lapsi kasvatades lausa loomingulist rahuldust. Inspireeriv on jälgida väikese inimese arengut ja kujunemist ning osaleda selles parimate soovidega. Praegu tunnen sedasama lapselaste puhul, kes on mulle sõnulseletamatult kallid,» kõneleb ta.
Evi Kauri abikaasa Üllo töötab Ugalas helimeistrina, poeg Kaiko, kelles ema näeb kadumaläinud näitlejat («Kaiko oli laval väga orgaaniline!»), on programmeerija-arvutispetsialist ja tütar Kiti teatriteadlane. Kunstnikul on neli lapselast ning ta tunneb rõõmu laste peredega suhtlemisest.
Kiti nimetab ema ka väga heaks vanaemaks. «Ta õpetab lastele igasuguseid asju. Jalutuskäikudel räägib ta vahvalt loodusest ja kõigest, mida nad teel näevad.»
Kõigest hoolimata
Kahjuks ei täitunud Evi Kauri unistus ehitada pere väikese korteri kõrval aastakümneid tühjalt seisnud majja avatud ateljee. Kuigi linnavalitsus oli pikka aega lubanud hoone Kauridele müüa, läks see lõpuks teisele omanikule.
Eelmise aasta kevadel hakkasid Evi randmed meeletult valutama. «Ma ei kujutanud ette, et liigesed võivad nii suurt valu teha. Artriit! Pool aastat ei saanud ma üldse maalida ega tee seda nüüdki täie jõuga,» kahetseb ta.
Takistusi trotsides avab Evi Kaur 21. mail pärimusmuusika aidas näituse.
«Käisin Viljandis ühe tema näituse avamisel. Alati on enne seda palju tööd ja viimased pildid veel kuivamata. Evi oli magamata ja üle töötanud, aga nägi šikk välja, vastuvõtt oli läbi mõeldud ja kõne ette valmistatud,» meenutab Kaja Tina.
Kahe nädala pärast näeme jälle.
