Otepää lähistel tuhandet viinapuutaime kasvatav Jaak Eensalu peab heitlust selle nimel, et Eestis saaksid ka väiketootjad müüa omatoodetud veini, kääritatud jooke ja õlut.
Visa mees võitleb veinimüügi õiguse eest
14. mai 2011, 18:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaak Eensalu kodutalus valmis mullu veterinaar- ja toiduametnike tunnustatud veiniköök, milles on viinamarjadest veini valmistamise seadmed. Tema oli üks, kelle algatusel üritati muuta aktsiisiseadust nii, et ka väiketootjatel tekiks võimalus toota veini ja õlut müügiks. Paraku pani aasta lõpul plaanile veto sotsiaalministeeriumi agar ametnik.
Oma veinitalust unistav Jaak Eensalu lubab siiski võitlust jätkata. Järgmine kord tuleb teema kõne alla aprilli lõpul peetaval veinimessil, kus on kavas pidada poliitikute, ametnike ja muude asjaosalistega maha ümarlaud.
Peale Eensalu on sellest huvitatud Võrumaal asuv Pruuli-Kaska viinamarjatalu, kus on viinamarjadest veini valmistatud 40 aastat, ning mitu õllevalmistajat.
Erand kehtib üksnes turismitaludele
Praegu kehtiva seaduse järgi tohivad aastas kuni 4000 liitrit veini, kääritatud jooki või koduõlut valmistada atesteeritud turismitalud, milles on majutuskohad. Neil on võimalik müüa oma toodangut kohapeal tarbimiseks, soetamata seejuures pädeva mõõtja tunnistust ning esitamata aktsiisitagatist.
Läinud aasta suvel algatas rahandusministeerium alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise käigus ettevõtjate soovidele vastu tulles muudatuse, mis puudutas veini ja koduõlut tootvaid väiketalunikke.
Selle järgi oleks suurendatud soodustingimustel veini ja kääritatud joogi valmistamise kogust 15 000 ja õlle kogust 40 000 liitrini aastas. Ühtlasi oli kavas kaotada nõue, et väike joogitootja peab olema majutust pakkuv turismitalunik.
Enamik ministeeriume andis seadusemuudatusele nõusoleku ning põllumajandusministeerium lisas koguni ettepaneku, et eritingimused kehtiksid ka kangete alkohoolsete jookide väiketootjatele.
Ametnik pelgab alkoholismi vohamist
Seadusemuudatusele tõmbas pidurit sotsiaalministeerium. Detsembris «Maalehele» antud põhjenduses nimetas sotsiaalministeeriumi rahvaterviseosakonna juhataja Liis Rooväli ennekõike seda, et puudub tervisemõju prognoos.
«Arvestades alkoholiga kaasnevaid suuri terviseriske, on mõistlik olla pigem ettevaatlik ja jätta tegemata muudatused, mille puhul ei saa olla kindel, et need on ohutud,» ütles Rooväli. Ta tuletas meelde, et alkohol on Eestis üks olulisemaid terviserikete põhjustajaid.
Roovälja sõnul kaotame alkoholi liig- ja kuritarvitamise tõttu aastas palju inimelusid ning kanname suuri kulusid haiguste ja vigastuste raviks. Ta ei pidanud õigeks õhutada tootjaid investeerima veinitootmisesse, sest eesmärk on vähendada alkoholitarbimist.
Veebruaris esitas «Sakala» Rooväljale e-kirjaga täpsustavaid küsimusi, aga ametnikult pole vastust tulnud.
Viljandimaa suurim istikukasvataja, Seedri puukooli juht Elmar Zimmer nimetas imelikuks, et Eestis on ühel ametnikul selline võimutäius. Nišitootele piduri tõmbamine on tema arvates totter.
«Soomes on viimased viisteist aastat propageeritud koduveine ning need pole rahva tervisele paha teinud — suisa vastupidi,» nentis ta.
Põhjamaades püütakse Zimmeri teada propageerida väiksema alkoholisisaldusega vägijooke: kui lahjemad õlled on saadaval toidukauplustes, siis kangemaid müüakse üksnes alkoholipoodides.
Kangematel jookidel on ühtlasi kõrgem aktsiis.
Lätis viidi muudatus ellu
Elmar Zimmerit paneb see eriti imestama seepärast, et suuri alkoholitootjaid ja -müüjaid on Eestis varem ebamõistlikult palju soositud. Ta tuletas meelde, millist võitlust tuli pidada öise viinakeelu saavutamiseks.
Zimmer on tihedalt suhelnud lätlastega ning tema teada on seal läinud suvel kehtestatud seadusemuudatus taludele veini- ja õlletootmise reeglid lihtsaks teinud. Ainult siis, kui aastane toodang ületab 15 tonni, on ettekirjutused veidi karmimad.
1. jaanuaril oli naaberriigis registreeritud kümme talunikku, kellel on alkoholitootmise litsents. Et sama paljudel on selle taotlemine pooleli, lisandub tõenäoliselt sügiseks veel kümme tegijat. «Läti
suurtootjad olid niisuguse seadusemuudatuse peale algul muidugi pahased ning tõstsid kära: see hägustavat turgu,» rääkis puukooli juht.
Zimmeri tuttav aednik Janis Silvers kasvatab Sigulda külje all suurtes aedades pirne ja õunu. «Tema kavatseb hakata tootma õunaveini. Kuuldavasti on selleks huvitavaid võimalusi ning aedniku poeg käis Soomes seda kunsti õppimas. Nüüd plaanivad nad pakkuda omatehtud veini poodidele ja restoranidele,» kõneles ta.
Põhjamaade kogemusele tuginedes teab Seedri puukooli juht rääkida, et koduveinid on nendes riikides nišitoode, mis ei moodusta üldisest alkoholikogusest kuigi suurt osa. Tõenäoliselt kujuneks olukord selliseks ka Eestis.
Eksklusiivne nišitoode
«Ametnikud kardavad vist, et hakatakse tegema nurgatagust odavat asja,» arvas Jaak Eensalu. Ta kummutas selle eksiarvamuse: kohalik märjuke tuleb tema sõnutsi kvaliteetne ja eksklusiivne.
«Väiketootmise vein ei saa kunagi maksta nii vähe kui suurtootmise oma. Sama käib ka õlle kohta. Kui teed kõike ise, pole see odav lõbu,» selgitas ta.
Eensalu teada on Soomes päris palju väikseid veinitalusid, mille toodangut on lubatud nii kohapeal tarbida kui kaasa osta. «Rootsis tohib seda juua toitlustuskohtades, aga kaasa osta ei saa.
Realiseerimine käib riikliku süsteemi kaudu — sealt on võimalik veini tellida ja osta.» Ta lisas, et kuigi üsna kallis, läheb see internetti ülespanduna Rootsis kaubaks mõne tunniga.
See, et Jaak Eensalu vein on igati kvaliteetne, selgus hiljuti ETV saates «Ringvaade» korraldatud pimedegusteerimisel. Veiniekspert Arne Pajula jutu järgi võib see julgesti konkureerida prantsuse veiniga, mis maksab poes 25 eurot pudel. Nagu ütles Marko Reikop, oli Eensalu veini sealsamas mekkinud ka välisminister Urmas Paet ning andnud märjukesele kiitva hinnangu.