Kommentaar: Raske otsus

Peep Kala «Sakala» vastutav väljaandja Foto: Elmo Riig / Sakala

Raske südamega langetasin augustis otsuse vahetada Viljandis «Sakala» kojukande firmat. Ühelt poolt on mis tahes sissetöötatud süsteemi vahetamine uue vastu seotud riskide ja segadusega, teisalt oli meie koostöö Viljandi postkontoriga olnud siiski rahuldav.

Aastaid tagasi, kui Viljandi postkontor oli aktsiaseltsi Eesti Post suhteliselt iseseisev allüksus, oli asjaajamine lihtne. Enam-vähem kõik lehekandega seotud küsimused said vastuse kohapeal. Siinsamas pidasime kord aastas tuliseid vaidlusi järgmise aasta kojukande hindade üle, aga jõudsime iga kord mõlemaid pooli rahuldava lahenduseni. Kohalikud mõistsid hästi, et mida väiksema hinnaga ja mida varem hommikul viivad nemad «Sakalat» kodudesse, seda madalam on kohaliku lehe tellimishind ja seda suurem tellijaskond ning kokkuvõttes teenivad ka nemad rohkem.

Asjad muutusid, kui Eesti Post hakkas kohalikku otsustustasandit üha enam kärpima ja muutus aina Tallinna-kesksemaks. Lõpuks pidid «Sakala» inimesed Viljandi postkontori töötajatega suhtlema Tallinna vahendusel, kõik lepingud sõlmiti seal ja ka tingimused vaieldi selgeks Eesti Posti peamajas ning mõistagi Viljandi inimeste arvamust arvestamata. Kohalike olude tundmist ei peetud enam vajalikuks.

Kõige selle tõttu hakkas leht tellijateni jõudma aina hiljem, seda välja andev kirjastusfirma pidi aga Eesti Postile üha kehvema teenuse eest järjest rohkem maksma. Lugejate meelepaha kuulis kõigepealt mõistagi «Sakala» toimetus, aga selle edastamine Eesti Postile ei andnud mingeid tulemusi.

Olukord muutus kriitiliseks tänavu kevadel ja suvel, kui minu lauale hakkasid jõudma kirjad, milles inimesed andsid teada, et nad loobuvad lehe tellimisest, sest neil ei ole sellega midagi mõistlikku peale hakata, kui see pärastlõunal nende postkasti jõuab. Samal ajal pidas aktsiaselts Express Post järjekordselt, minu mäletamist mööda juba kolmandat-neljandat korda plaani oma tegevust Tallinnast, Tartust ja Pärnust ka Viljandisse laiendada. Kui ma varem olin selle plaani maha laitnud, siis nüüd alustasin nendega läbirääkimisi «Sakala» ülemineku osas.

Suve lõpuks olime tingimuste suhtes üksmeelele jõudnud ja kuigi selle peale ärkas lõpuks ka Eesti Post, lubades samuti Viljandis varahommikust lehekannet korraldada, ei olnud tema pakutu enam atraktiivne.

Otsustavaks sai see, et Express Postil pole vahet, kas inimene elab Viljandi südalinnas või teisel pool orgu Viiratsis, Eesti Post aga ei olnud nõus varajast linnakannet Jämejalale ja Viiratsisse laiendama. Tema mõistes elavad neis asumites maainimesed, kellele ta kohustub lehe kätte viima kella neljaks pärastlõunal ja tunduvalt kallima hinna eest kui linnas.

Kokkuvõtteks langes Eesti Posti juhtkond minu meelest omaenese ignorantsuse ohvriks. Ei saa nii, et kõiki asju otsustatakse ainult Tallinnas kohalikke olusid tundmata ning siinseid töötajaid kõrvale tõrjudes. Ma palun vabandust Viljandi postkontori töötajatelt, kellelt «Sakala» kojukande korralduse muutumine võtab töö ja osa sissetulekust, kuid Viljandi lehetellijad võidavad sellest otsusest kindlasti väga palju.

Eesti Post ei suutnud aastate jooksul korraldada, et tellijad saaksid hommikukohvi juurde värsket «Sakalat» lugeda, aga Express Post on selleks võimeline. Ta on seda tõestanud Tallinnas, Tartus ja Pärnus, sest absurdsel kombel said nendes linnades elavad «Sakala» tellijad lehe kätte sageli tunduvalt varem kui viljandlased.