Ole sa nii osav ja tugev kui tahes, kui kasutad oma jõudu kurja tegemiseks, oled ikkagi nõrk.
Kättemaks on halb teejuht
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Niisugune on sõnum, mida kannab endas teismelistele mõeldud lavastus «Poks», mis laupäeva õhtul Ugala suures saalis esietendus.
Nii nagu läinud kevadest teatri väikeses saalis menukalt mängitava «Börsi ja Börsitari» puhul, on lavastaja Ott Aardam ise kirjutanud ka «Poksi» teksti. Kui sageli on täiskasvanute noortele suhu pandud dialoogid kisutult popid ja noortepärased, siis laupäeval lavalt kõlanud släng võeti saalis, kus istus suur hulk tunduvalt nooremat publikut kui esietendustel harilikult, vastu naerurõkatustega.
Mõtlemapanevad teemad
Lavaloo tegelased on seitsmenda klassi poisid, tavalised arvutifännid, kel kehalisi huvisid pole ja kelle füüsis on seetõttu nõrk. Kui ootamatult on vaja enda eest seista, jõuab neile kohale teadmine, et virtuaalne üleolek on näiline ja tegelikus elus on end vaja just füüsiliselt kaitsta.
Ugala noored näitlejad Andres Oja (Henri), Martin Mill (Dim) ja Juss Haasma (Robi) on saanud võimaluse üheskoos suurele lavale astuda ning ka teatri repertuaari värskust tuua.
Noortele kirjutatud ja nende keeles kõnelevaid lavastusi on Eesti teatris vähe. Nii et säärane noorte näitlejate elava tegevusega edasi antud ja mõtlemapanev lugu on igati teretulnud. Seda enam et mõtlemapanevaid teemasid on mitu ning väärtust lisab seegi, kui näidatakse, et teater võib olla hoopis midagi muud kui tolmuseks muutuma kippuv kohustusliku kirjanduse repertuaar.
«Poksis» satuvad konflikti kaks mõnes mõttes sarnast poissi: kummagi vanematel pole nende jaoks aega.
Henri kaubamärgistatuses ning vanaema südamevalus selle pärast, kes tema haiguse ajal poisi eest hoolitseb, on tunda tänapäeva ühiskonnas vägagi tuttavat tendentsi, et hooleta ja oma muredega üksi ei jää mitte ainult asotsiaalsete perede lapsed, vaid ka need, kelle perel majanduslikke raskusi ei ole ja kus näiliselt on kõik korras. Dim(a) saab aga just majanduslike ja rahvuslike probleemide tõttu endale külge sildi «potentsiaalne kurjategija».
Peale poiste on laval kaks täiskasvanut: Henri vanaema ja poksitreener Salu, mõlemad Luule Komissarovi esituses. Esimese kaitsmise või õigemini selle tegemata jätmise tõttu lugu käivitub ning teise abiga jõutakse nii vale kui lõpuks loodetavasti ka õige lahenduseni.
Komissarovi vanaema on oma veidi tüütu hoolitsuse ja koolipõlvejuttudega tuttavlikult armas, poksitreener seevastu semulik, aga range.
Kes oli tšempion?
Loo konflikt on klassikaliselt traagiline ja endiselt päevakajaline: tõe väljaselgitamise asemel tehakse omad valed järeldused ja nõnda iga päev.
Kuigi konflikt lõpeb traagiliselt, on laval ka palju koomilist. (Eneseiroonilisi?) naeruturtsatusi teenivad nii treenimata poiste esimesed kehalised katsed, internetikangelasteod kui räpilooming. Koomikat troonib aga januuspõllulikku koomikusoont kumava Juss Haasma topeltmäng, süüdlase lõksu meelitamiseks vanaema kehastamine.
Lugu on tempokas ja nõuab kiiret lavapiltide vahetust. Kui kunstnik Jaanus Laagriküll on lavale püsiva elemendina toonud vaid tänavalaternad, siis tegevuspaiku luuakse kiirelt ratastel poodiumide, kott-toolide ja ekraanidega. Paari esimese stseeni vahetudes tundus see leidlik ja huvitav lahendus, aga etenduse käigus hakkasid lavapildi muutmise pausid tüütuks muutuma. Aeg-ajalt tundus, et pausid on pikemad kui stseenid ise.
Lavastuse lõpustseenis tuuakse esile ka see, et tänapäeval on virtuaalne ja tegelik maailm tihedasti põimunud: me võime neis kohtuda ühtede ja samade inimestega väga erinevates situatsioonides ega pruugi seda aimatagi.