Allan Noormets astub Ugala lavale

Linnateatri näitleja Allan Noormets tõdeb, et aeg-ajalt on koduteatrist hea väljas käia, kuid pidevalt eriprojektides kaasategemist ta väldib. Elmo Riig Foto: Elmo Riig / Sakala

Ugala etenduses «Salaste laulupeos» kaasa tegev endine ugalalane Allan Noormets tõdeb, et üle pika aja on mõnus endiste lavapartneritega koos mängida.

Linnateatrisse siirdus Allan Noormets 1994. aastal, olles kuus aastat Ugalas töötanud. Side Viljandi teatriga ei katkenud: ta tegi kaasa ka 1998. aastal esietendunud menukas muusikalis «Ainult unistus».

Kas Ugalas on tuttavlik olla või on siin võõraks jäänud?

Palju on kindlasti muutunud, aga Ugala on minu esimene teater ja tundub ikka kodune. Vanasti olin garderoobis 118, mis on lavalt tulles kohe paremat kätt. Kui nüüd esimestest proovidest ära marssisin, vedasid jalad mind automaatselt sinna. Siis käis peas prahvatus: vale koht, pean minema hoopis teisele korrusele külaliste garderoobi.

«Salaste laulupeos» mängin koos vanade olijate, sealhulgas Peeter Jürgensi, Arvo Raimo, Margus Vaheri ja Arvi Mägiga.

Viljandis olen aeg-ajalt käinud ja siin on hea olla. Teil ehitatakse ka «huvitavaid» asju: näiteks see imepuhketsoon, mis läks miljoneid maksma. Väga suuri arhitektuurilisi jälkusi pole õnneks siiski püstitatud.

Miks otsustasite nüüd Ugalasse mängima tulla?

Peeter Tammearu helistas ja palus mind appi, sest siin pole sellises eas härga võtta. Ütlesin talle kohe jah, ilma et oleksin tükki lugenud. Teadsin, et osa pole suur, kuid minu tegelane on oluline puändi mõttes. Plussmärgiga mõjutaja oli seegi, et autor on Jaan Kruusvall.

Olen Peetri käe all Linnateatris palju mänginud. Kunagiste garderoobikaaslastena oleme pealegi jäänud kamraadideks.

Rääkige lavastusest ja oma rollist lähemalt.

Ma ei saa öelda, keda ma kehastan! Tõsiselt! No ütleme, et mängin kõrgete pagunitega meest. Vaatajale peaks olema üllatus, kes need inimesed on ja mis asju ajavad. Kõik hakkab hargnema tasapisi, nagu vihjab loo pealkirigi.

Oma mätta otsast vaadates leian, et töö on läinud valutult. Arvan, et tuleb päris kena lugu: huvitav nii neile, kes on sellel ajal elanud, kui neile, kellele on sellest rääkinud ema või isa. Mulgid võiksid oma teatris ikka käia!

Kas olete saanud mahti vaadata Ugala etendusi?

Karlssonit käisin vaatamas — väga lahe! Tahaksin näha ka «Kollast noolt», mida olen vene keeles lugenud. Ma ei kujuta ette, kuidas seda teatris teha.

Olen teinud Mart Kolditsaga kolm tööd, tema kui lavastaja sobib mulle. Koos Kolditsaga meeldis mulle teha muu hulgas Pelevini tükki «Tšapajev ja Pustota».

Te ei käi palju koduteatrist väljas mängimas. Kas teises linnas elada ja töötada on raske või annab see midagi juurde?

Aeg-ajalt tuleb ära käia, et aru saada, kui hea on oma teatris. Ma ei salli suveprojekte, mille puhul seltskond on kokku klopsitud näitleja isikupära arvestamata. Lollakaid komöödiaid mängides antakse 30 päevaga kogu Eestis 27 etendust ja roobitsetakse raha kokku. Mind ei huvita seda tüüpi asjad ja rahaahnus ei ole nii suur, et peaksin seda tegema.

Mida aeg edasi, seda enam hakkan aru saama, et puhata on ka vaja. Ma ei suuda pärast pingelist hooaega kulutada nappe puhkusenädalaid papi kokkuajamisele, et olla sügiseks tühi nagu sidrun. Kui niimoodi pidevalt panna, on sust kolme aastaga järel üksnes kest. Olen õppinud ei ütlema ja moosimine ei aita. Lähen maale ega taha, et mind seal nokkimas käidaks.

Õnnelik oli koostöö Roman Baskiniga, kui tegime Narva Aleksandri kirikus «Orkestriproovi». Mulle meeldis arulage idee panna sümfooniaorkester koos näitlejatega mängima — see oli müstika.

Samuti oli vahva teha Kuressaare linnateatris «Igavest kaptenit»: kamp oli tore, tükk hea ja üle pika aja tundus mõnus töötada Kalju Komissaroviga.

Mis teile praegustest rollidest eriti lähedane on?

Eks nad kõik ole oma lapsed, kuid mõni on ikka teistest armsam. Kõigepealt meenub «Tõe ja õiguse» teises osas matemaatikaõpetaja Molotov, ja siis Schmitz «Härra Biedermannis ja tulesüütajates».

Huvitav oli teha Priit Võigemastiga improvisatsioonilist tükki «Homme näeme». Seal tuli hüpata ühest rollist ja stseenist teise. Pärast «Armastust kolme apelsini vastu» polnudki ma pikka aega teinud seda tüüpi teatrit, kus pole teksti — on vaid palju ideid ja tuleb improviseerida.

Kas «Armastus kolme apelsini vastu» käib teiega veel kaasas või on ajalukku vajunud?

Minuga ei käi ta enam kaasas, mul on seda üksnes tore meenutada, aga minu hämmastuseks käib see kaasas rahvaga.

Üllatusega kuulen, et noored kutid kasutavad sealseid kilde või bussireisil pannakse peale etenduse CD. Kust nad selle saanud on, ma ei tea — minul igatahes täisvarianti ei ole.

Ega me mõelnud toona, et no nii, poisid, toodame hiti! See oli õnneliku saatusega lugu.

Paljudele vaatajatele olete tuttavaks saanud kodumaises seriaalis «Õnne 13».

«Õnnes» olen olnud vähemalt 15 hooaega ja teen seda hea meelega. Georg Sumberg ei ole seal nii tihti, et ära tüütaks, ja kõiki puhkepäevi ei pea ma kaamera ees veetma. Sumberg on väljakujunenud tegelane, jobu advokaat, kes on hädas naise, ema ja teise naisega: nood istuvad tal kaksiratsi kaela peal.

Nüüd mölliti mind «Kättemaksukontorisse», kus mängin Sumbergist kardinaalselt erinevat tüüpi: mafioosot, kellel on narkolabor, käsilased, litsimaja ja ööklubi.

Kuidas suhtute viimase aja eesti filmikunsti puhangusse?

Mul on hea meel, et Eestis filme tehakse: kuidas noored muidu õpivad. Õnnetus algab sellest, et raha ei ole. Kui kellelegi raha antakse, üritavad teised tal kõri läbi närida, et nemad ei saanud.

Kui raha on, siis ei ole stsenaariumi. Sestap üritatakse panna ühte filmi kõik trikid ja kogu maailmavalu ning lõpuks ei ole sel saba ega sarvi. Mõni asi võib olla pildiliselt põnev, aga katsu rääkida lugu, et vaataja aru saaks — see on omaette kunst.

Küsimus ei ole alati rahas, tudengifilmides käiakse mängimas ka tasuta. Peamine on, et noorel režissööril oleks hea stsenaarium ja ta suudaks ära seletada, mida tahab.

Filmis mängiksin küll hea meelega, aga see on kahe otsaga asi ja oleneb paljust. Kui vaatan Peeter Jakobit, mootorsaag käes, palja persega talvises Soomes ringi lippamas ja mõrtsukjõuluvana mängimas, siis mõtlen, kas mul ikka on seda vaja. Aga kui kuulen, missuguse honorari selle eest saab, tuleb mõte: ahaa, võib-olla tõesti.

Kui «Jan Uuspõld läheb Tartusse» välja tuli, ei jätnud see mulle kinos muljet, aga hiljem telekast vaadatuna tundus kihvtide stseenidega laheda road movie’na. «Pangarööv» meeldis ka: hea lugu ja kihvtilt mängitud. Kui raha on, siis tehtagu ikka!