Suure-Jaanis valmivad liistud ulatuvad ümber poole maailma

Eesti Höövelliistu juhataja Andrus Rooksi sõnul peavad seadmed olema võimalikult tõhusad, sest muidu on Eesti ettevõttel väga raske Lääne-Euroopa võistlejatest odavamalt toota. Foto: Elmo Riig / Sakala

Suure-Jaani valla suurim tööandja Eesti Höövelliist on ehitussektoris ilmselt üks väheseid, kes suutis kriisi languseta üle elada. Mugav elu on ettevõtte juhataja Andrus Rooksi hinnangul siiski igaveseks möödas.

Suure-Jaani servas seisavad kobaras uued rohelisest plekist tootmishooned, sekka mõni vanem ehitis: näiteks paar nõukogudeaegset kaarhalli. Viimati nimetatud lammutatakse tänavu, et asemele saaks kerkida moodne 2000-ruutmeetrine laokompleks.

Firma käsutuses olev katusealune pind ulatub juba praegu hektarini ning ka muude näitajate poolest on Eesti Höövelliist suur ettevõte. Talle kuulub koht Põhjamaade liistutootjate esikümnes ning kui siin puidust ja MDF-plaadist aasta jooksul valmistatavad liistud otsakuti panna, saaks maakerale pool tiiru peale teha.

Teisele poole maailma siinse ettevõtte toodang praegu siiski ei jõua, ehkki 85 protsenti sellest läheb ekspordiks. Enamik liiste leiab ostja Skandinaavias ja Kesk-Euroopas.

Firma jäi liistude juurde

Osaühingu juhataja Andrus Rooksi sõnul peavad Eesti firmad Põhjamaades läbilöömiseks tootma vähemalt sama kvaliteetset kaupa kui kohalikud, kuid pakkuma seda odavamalt. Ometi pole tegureid, mille abil hind madal hoida, enam kuigi palju.

«Liinid on ju igal pool automatiseeritud ja inimesi nende peal kaks-kolm,» rääkis ta. «Seadmed maksavad meil sama palju kui Lääne-Euroopas, pangalaengi on niisama kallis ja elekter ehk isegi kallim. Meie eeliseks jäävad ainult inimressurss, mille osa on väike, ja suurem efektiivsus.»

Juhataja jutu järgi on ettevõte tõhususe suurendamiseks pidevalt tootmisse investeerinud. Rahasüstidele tõmmati pidurit kaks aastat tagasi, kui olukord oli segane ja keegi ei julgenud eriti suuri samme astuda.

Teisalt otsustas Rootsi Estinvest just 2009. aastal ühendada kaks temale kuuluvat ettevõtet: Sürgavere mööblivabriku Eerung ja Eesti Höövelliistu. Ehkki enamasti üritavad Eesti ettevõtted minna üle suurema lisandväärtusega toodetele, pühendusid liidetud firmad ainult liistuvalmistamisele.

Andrus Rooksi sõnul ei olnud tookordne ümberkorraldus tingitud kriisist, vaid turul juba varem alanud muutustest: seda sorti mööbel, mille tegemiseks Eerungi seadmed sobisid, ei läinud enam kaubaks.

Liistudele samal ajal ostjaid leidus, sest kuigi Eesti ehitussektor oli end tublisti kokku tõmmanud, kannatasid Skandinaavia maad kriisi all suhteliselt vähe.

«Meil oli isegi hea, et saime lisatööjõudu, see sobis meie äriplaaniga» tõdes juhataja.

Andrus Rooksi kinnitust mööda ei olnud osaühingu majandustulemustes kriisi eriti näha, kuid ometi muutus elu keeruliseks.

«Ma ei usu, et see enam lihtsamaks lähebki,» tunnistas ta. «Kriis oleks küll justkui lõppenud, aga olukord ei ole stabiilne.»

Aafrika rahutused tõstavad toormehinda

Näiteks praegu mõjutab Eesti Höövelliistu Põhja-Aafrikat tabanud rahutuste laine, ehkki otseseid ärisidemeid firmal selle kandiga pole.

Põhja-Aafrika riigid on paljude Skandinaavia saeveskite oluline sihtturg ja nüüd on sinna tarnimine tublisti raskemaks muutunud. Kuigi loogiliselt peaks vähenev nõudlus hinda alandama, on tagajärg liistutootjale vastupidine. Nimelt vajab too ainult oksavaba puitu ja selle osa kogu saematerjalis on maksimaalselt kümme protsenti. Kui toodetava saematerjali kogus väheneb, hakkab oksavaba lauda nappima ja selle hind kerkib.

«Aga need, kes suutsid kokkuhoidlikult toimetada, elasid kriisi üle ja saavad ka edaspidi hakkama,» oli Rooks optimistlik.