/nginx/o/2009/03/23/152396t1hb532.jpg)
Laupäeval esietendub Ugala teatris Jaan Kruusvalli «Salaste laulupidu», mille lavastab Peeter Tammearu. Näidend on kirjutatud 1995. aastal, ent jõuab lavale alles nüüd.
Seni lavastamata näidend jõuab Ugala lavale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Kruusvalli sõnul soovis ta KGB teemal kirjutada ja kohtus selle tarvis ka KGB-s töötanud inimestega.
«Ega ma neist kohtumistest targemaks saanud,» lausus Kruusvall. «Ainus fakt, mida toona teada sain ja mis näidendis ka välja tuleb, oli see, et kehtis seadus, mis lubas erakorralise seisukorra puhul korraldada agentide kokkutuleku.»
Kirjaniku jutu järgi oli laulupidu kahtlemata niisugune eriolukord, sest siis liikus igasugust rahvast, ka neid, keda tollal nimetati ebakindlaks elemendiks.
«Eks igas külas olnud keegi, kes koputamise eest salaja mingisugust palka sai, aga tollal ei osanud keegi kindlalt väita, kes need inimesed olid,» ütles Kruusvall.
Peeter Tammearu sõnul ajendas teda seni lavastamata näidendit lavale tooma asjaolu, et ka praeguses Eestis on inimesi, kes on kord oma hinge müünud.
«Salaste laulupidu» räägib loo lihtsatest inimestest, kes on teinud valiku. Olgu see valik siis õige või väär, aga ta saadab neid ka edasises elus ja muutunud oludes. See on lugu, mis kõneleb mälust ja mitme põlvkonna taagast. Hoolimata soovist kõik unustada ja alustada puhtalt lehelt, kantakse taaka enesega kaasas. Nende inimeste lugu on tähtis kild Eesti ajaloost.
On aasta 1975 ja Tallinnas peetakse üldlaulupidu. Dirigeerivad Gustav Ernesaks, Jüri Variste, Arvo Ratassepp, Kuno Areng, Ants Üleoja, Lembit Verlin, Heino Kaljuste ja teised armastatud dirigendid.
Laulukaare all kõlavad nii «Mu isamaa on minu arm» kui «Lenini samm»; nii «Largo» kui vene rahvalaul «Lähen ma, tulen ma». Rahvas kuulab nii Kappi kui Mozartit ja Šostakovitšit.
Maarjamäel on vahetult avatud mälestusmärk ja laulupeomärgil on rukkilill. Samal ajal koguneb ühes Kadrioru eestiaegses villas üpris tavaline seltskond. Peamiselt mehed. Veidrad on ainult meeste nimed: Eeliot, Kaival, Oidip, Prunts, Kapral... Igaüks neist saabub eraldi, kõik on pisut kiirustanud, natuke liiga soojalt riides.
Mis seltskond see on? Mis saladus neid seob ja miks ei kuulu nad selle 641 kollektiivi hulka, kes on just lauluväljakul suud avanud? Kes on see «642. kollektiiv», kes esineb vaid Salaste laulupeol?
Lavastusele on teinud kunstnikutöö Jaak Vaus ja muusikalise kujunduse Peeter Konovalov. Mängivad Margus Vaher, Arvo Raimo, Aarne Soro, Peeter Jürgens, Arvi Mägi, Meelis Rämmeld, Luule Komissarov, Triinu Meriste, Andres Oja ja Kiiri Tamm. Külalisnäitlejatena teevad kaasa Allan Noormets Linnateatrist ja Andres Lepik ning Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilased Hendrik Vissel ja Rait Õunapuu.