Saatuse tahtel sai veterinaarmeedikust poliitikanõunik euroliidu missioonil Afganistanis

Aastakümnetepikkune sõdimine on Afganistani palju jälgi jätnud. Andres Kolk ütleb, et ka tsiviilmissioonil töötamine on selles riigis suur väljakutse, sest tingimused on ekstreemsed. Foto: Erakogu

Pärast keskkooli lõppu Eesti põllumajanduse akadeemiasse veterinaarmeditsiini õppima läinud Andres Kolk ei osanud uneski näha, et mitme aastakümne pärast asub ta tegema hoopis teistsugust tööd kauges ja ohtlikus Afganistanis.

Just nõnda aga läks, sest elu teeb oma keerdkäike. Teisiti võttes kulgeb kõik oma loomulikku rada, kuid eesmärgid lihtsalt muutuvad. Nüüd asub isa poolt Viljandimaalt ja ema poolt Pärnumaalt pärit mehe kodu Tallinnas, kuid töötab ta hoopiski Aasias. Tema ametinimetus on Euroopa Liidu Afganistani politseimissiooni poliitikanõunik.

Andres Kolk, miks te otsustasite kunagi veterinaarmeditsiini kasuks?

Minu vanem vend Rein oli läinud mõni aasta varem õppima Tartu ülikooli arstiteaduskonda, aga mina otsustasin järgida perekonnatraditsiooni. Vanaisa Jüri Kolk lõpetas Tartu ülikooli loomaarstiteaduskonna ja töötas enamiku ajast loomaarstina. Ka isa Aadu Kolk õppis sama eriala ja lõpetas põllumajandusülikooli veterinaariateaduskonna. Ta töötas kuni pensionile minekuni möödunud aastal õppejõuna selles teaduskonnas, olles pikka aega ka teaduskonna dekaan.

Kas pärast eriala valikut läks teil kõik esialgu plaanipäraselt?

Jah. Pärast teise kursuse lõppu pakuti mulle stipendiumi, et saaksin asuda õppima Ungaris. Esimesel aastal õppisin Budapestis ungari keelt ja seejärel jätkasin erialaõpinguid Ungari veterinaarmeditsiiniteaduste ülikoolis, praeguses St. Istvani ülikoolis, mille lõpetasin 1988. aastal cum laude veterinaarmeditsiinidoktori diplomiga.

Pärast lõpetamist asusin teadustööle Eesti põllumajandusülikoolis ja olin ka osalise koormusega nooremõppejõud. Lisaks põhitööle olin vastutav teaduskonna välissidemete arendamise eest — need hakkasid 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul kiiresti edenema.

Välissuhetega tegelemine paelus mind üha rohkem. Kui pärast Eesti taasiseseisvumist kuulutati välja konkurss Eesti diplomaatide kooli, otsustasin proovida. Järgmise aasta juunis lõpetasin selle teise lennu.

Siis hakkasitegi ametialaselt hoopis teist teed pidi minema.

Nii see läks tõesti. Minu esimeseks töökohaks sai Stockholmi Eesti saatkond, kus alustasin viisaametnikuna. Mina sõitsin Eestist ära veel rublaajal. Peatselt aga saabusid saatkonda esimesed Rootsi eestlased, kel olid juba uued Eesti kroonid meile näitamiseks kaasa toodud.

Kas te õpitud elukutse järele puudust ei tundnud?

Meditsiiniteadmised tulevad kasuks ka tavaelus ja ülikoolis omandatud oskused on aidanud mind praegusegi elukutse juures. Tänapäeval on ju teadusetegemine samuti suuresti informatsiooni kogumine ja arvutil analüüsimine.

Mis sai edasi?

1993. aasta sügisel saadeti mind Stockholmi saatkonnast ja minu kolleeg Märt Volmer Kopenhaageni saatkonnast Peterburi Eesti peakonsulaadi tööd ümber korraldama. Seal olid eelmise konsuli ajal asjad käest lastud ja üle linna võltsviisavabrikud tööle hakanud.

Olime kahel korral sunnitud isegi konsulaadi sulgema: ükskord selleks, et linnavalitsus nõustuks andma Eesti riigile 49 aastaks rendile konsulaadile sobiva maja, ja teine kord selleks, et konsulaadi ette paigaldataks miilitsavalve, nagu on teiste riikide Peterburi konsulaatide juures.

Seejärel töötasin aasta meie välisministeeriumi konsulaarosakonnas büroo direktorina. 1997. aastal asusin tööle Pihkvasse konsulina. Kuigi Pihkva oli tollal ainus Venemaa oblast, mille kuberner oli Žirinovski partei esindaja, olid suhted head ja konstruktiivsed. Oblasti juhtkond sai hästi aru reaalsusest, et pealinnast tuhande kilomeetri kaugusel asuva ääremaa ainuke side Euroopaga on naaberriikide Eesti ja Läti kaudu.

1999. aastal kutsuti mind tagasi välisministeeriumi, et aitaksin kaasa NATO-ga liitumise ettevalmistustöös. Selle loogiline jätk oli kolm aastat hiljem töö USA Eesti saatkonnas, kus tuli tegelda ka Ameerika senaatorite ja kongresmenide veenmisega, et meie riik on küps ja valmis olema NATO-s teistega võrdne liitlane.

Emotsionaalselt kõige ülevam moment oli osalemine Eesti ja teiste kandidaatriikide  NATO-sse vastuvõtmise tseremoonial 2004. aasta päikeselisel aprillipäeval Valge Maja esisel murul suure rahvahulga osalusel. Üks tähtis vaheetapp oli sellega lõppenud ja kõik osalised tundsid tehtud tööst rahulolu.

Kuhu on võimalik edasi minna suurte võimaluste maalt Ameerikast?

Diplomaatilise rotatsiooni korras tulin tagasi Tallinna. Hakkasin välisministeeriumis tegelema Euroopa Liidu kriisiohjamisoperatsioonidega ja muu hulgas Euroopa Liidu politseimissiooni ettevalmistamisega Afganistanis.

Kuivõrd mõtlesite siis, et peagi lähetegi Afganistani tööle?

Esialgu polnud küll plaanis kohe jälle kodust eemale minna. Aga et Washingtoni perioodist oli tekkinud kontakte USA ja Briti diplomaatidega, kes valmistusid parajasti Iraaki või Afganistani sõitma või just tulid sealt, ei tundunudki see mõte hullumeelne. Arvasin, et ega Eesti diplomaat saa viletsam olla.

Alustasin tööd Helmlandi provintsis Suurbritannia juhitavas rekonstrueerimismeeskonnas Lashkar Gah’ linnas. Mul tuli tegelda Eesti arenguabi raha eest muretsetud meditsiiniaparatuuri üleandmise korraldamise ning uute projektide ettevalmistamisega. Pidin viibima ka Kabulis, kus vajasid täitmist Eesti diplomaatilise esindaja asjuri ülesanded.

Millised olid teie esimesed muljed Afganistanist? Kas asi oli nii hull, nagu ajakirjandus vahendas?

Olen sellest põlvkonnast, mille paljud esindajad pidid minema käsu korras Afganistani sõdima Nõukogude Liidu ja Afganistani kommunistide eest. See oli Nõukogude sõjaväes üks kardetumaid variante.

Afganistanis hukkus ligikaudu 16 000 Nõukogude Liidu sõjaväelast ja umbes 100 000 sai haavata.

Mina õnneks pääsesin Vene kroonust, sest kodus oli kaks väikest last. Siis aga, ligi 20 aastat hiljem, leidsin ennast ikkagi Afganistanist ja täiesti vabatahtlikult.

Olin teadlik, et ajakirjandus võimendab negatiivseid sündmusi kriisikolletes, ka Afganistanis. Vahetult enne minu saabumist oli järjekordne enesetaputerrorist tapnud Kabulis bussitäie politseinikke, kuid üldine olukord oli linnas suhteliselt stabiilne ja rahulikum kui praegu. Kohalikud afgaanid on viimased 30 aastat elanud sõdivas riigis, aga ega elu seetõttu elamata jää.

Mis puutub Helmandi provintsi, kus ma tööd alustasin, siis see on kogu aeg olnud üks Afganistani ohtlikumaid piirkondi ning kurikuulus oopiumimooni kasvatamise poolest. Siit saadakse üle poole kogu maailma oopiumikogusest. Suhtlemine kohaliku haiglapersonaliga oli kõrge julgeolekuohu tõttu raskendatud. Eesti sõjaväepolitsei lähikaitsemeeskond saatis mind baasist väljasõitudel: Lashkar Gah’sse sõideti soomustatud autodega, mujale aga vaid helikopterite ja sõjaväelennukitega.

Sellest hoolimata on meelde jäänud kohalike arstide ja õdede, tegelikult küll meditsiinivendade soe vastuvõtt ning tänulikkus Eesti abi ja toetuse eest.

Eelmise aasta augustist alates on Eesti erimissiooni põhiasukoht Kabul, et olla lähemal poliitilistele arengutele ja diplomaatilisele korpusele. Lask­har Gah’s asus aga märtsis tööle eesti arst Argo Parts, kes võttis peale Eesti arenguabiprojektide enda kanda ka teiste sama valdkonna projektide koordineerimise.

Lisaks tervishoiuprojektidele Helmandis sai käivitatud Kabuli ülikooli juures tegutseva Afganistani keskuse toetamise projekt, millest peaks tulevikus kasu saama nii õppejõud kui üliõpilased, põlvkond, kes hakkab peagi Afganistani elu korraldama.

Kuidas jõudsite oma praegusele ametikohale?

Olin Afganistani-temaatikaga tegelnud juba enne missioonile minekut ning aasta jooksul saanud kurssi ka kohapealsete olude ja raskustega. Kahju oleks olnud lasta neil teadmistel raisku minna.

Vaatasin ringi ja leidsin sobiva konkursikuulutuse Euroopa Liidu Nõukogu internetilehelt. Otsustasin osaleda ja lõpuks valitigi mind üheksa eri rahvusest kandidaadi hulgast välja.

Nii töötangi alates tänavu juulist Euroopa Liidu politseimissiooni juhtkonna nõunikuna poliitikaküsimustes.