Kunstnikule elatud aeg osutus värvikaks

Viimased veerandsada aastat on Aita Muks elanud üksi, toeks ilusa elu mälestused ja seintelt vastu vaatavad maalid. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Viisteist maali Aita Muksi kodu seintel meenutavad talle neljakümmet tuntud kunstniku kõrval elatud aastat.

Oli aasta 1943 ehk eestlaste kõnepruugis Saksa aeg. Rimmu tüdruk Aita soovis Viljandisse ametikooli minna, kuid sisseastumise tingimuseks oli seatud 40 päeva tööd. No kauples tütarlaps end siis lähedal asuvasse Kuninga tallu abiliseks.

Ühel päeval keset kapsataimede istutamist märkas neiu peremeest tulemas, võõras mees kõrval. «Tõin sõbrast kunstniku maale suvitama,» ütles peremees.

Kunstnik visandas küll Rimmu kandi ilu, kuid järjest sagedamini pani käed tööle külge just seal, kus oli ka tütarlaps, ega kiirustanud talust lahkuma. Õhtuti ajasid nad verandal istudes juttu ning maasikaaja saabudes läksid raielangile marju noppima.

Järgmise aasta märtsikuus pidi Juhanist ja Aitast ametlik paar saama. Ent just registreerimise eel tuli leinateade: peigmehe isa oli surnud. Juhani vend palus seepeale aasta abiellumisega oodata, sest toona peeti sündsaks pikka leinaaega, ja lubas, et tema korraldab pulmad Tuhalaanes Kiinil, nende kodutalus. Ent aasta pärast oli talu kulaklike majapidamiste kirjas. Venna pere päästsid Siberisse saatmisest kodu mahajätmine ja pakkuminek.

Nelikümmend aastat üheskoos

«Mul oli Juhani kõrval ilus elu,» ütleb Aita Muks. «Ei tähendanud midagi see, et olin temast peaaegu kakskümmend aastat noorem.»

Aga kergeks ei kujunenud elu hoopiski, sest kunstniku mured olid ühtlasi tema naise mured, ja neid juba jätkus.

Selleks ajaks, kui Rimmu neiu Kuningale tulnud võõraga tutvus, oli too juba väljakujunenud ja tunnustatud kunstnik. Ta oli õppinud Tallinna kunsttööstuskoolis ja Tartusse asutatud Pallases. Sinna oli ta astunud koos Eduard Viiraltiga 1919. aastal, otse kunstikooli asutamise järel, põhiliseks õpetajaks AdoVabbe.

Juhan Muksil olid seljataga ka Riia kunsti- ja Pariisi vabaakadeemia ning töö Pariisis, ta oli juba oma loomingut näidanud paljudel näitustel.

Krahh saabus 1950. aastal, kui Eestist oli üle käinud kultuuri hävitamise laine. Juhan Muks tunnistati Lääne ees lömitajaks ja visati kunstnike liidust välja. Tema töid ei ostetud, ta oli põlatud, eikeegi. Talle halastas Viljandi muuseum, kel oli vaja kütjat ja majahoidjat. Kunstnik kujundas selle töö kõrvalt muuseumile dioraame, millest mõni on veel praegugi näha.

Viiekümnendail polnud enam võimalik end kunstnikuandest elatada.

«Nälga me siiski ei näinud,» lausub Aita Muks toonast aega meenutades.

Temagi teenis, kuigi hirmväikest palka: oli majavalitsuses ametnik ja teise inimese nimel ka majahoidja. Hiljem oli ametis pasportistina ja koondamise järel tegi lihtsaid töid. Ta oli küll lõpetanud Viljandi arve- ja tööstustehnikumi, kuid diplomil seisva modelleerija-konstrueerija erialal ei töötanud päevagi.

Elu järjepidevas vaesuses polnud lese sõnul Juhan Muksile midagi uut.

Talupere vanema pojana pidanuks ta koju jääma ja maamehe eluks valmistuma. Tema astus aga käsu vastu ja läks Tartusse kunsti õppima. Kodunt ei antud poisile kaasa isegi mitte leiba, arvates, et küllap nälg ta koju tagasi ajab. Ei ajanud, sest veri on see, mis rähnipoja puu otsa viib.

Ega me oska ette kujutada ka seda, kuidas üks rahatu mees Pariisi õppima läks ja seal hulk aastaid elas.

Ilus kodu mäeveerul

Aita Muks elas kuuskümmend aastat Viljandis Pikk tänav 33 asuvas majas, kust mitmest aknast avaneb vaade järvele. «See oli lõpmatuseni vahelduv pilt — järv oli iga päev isesugune,» meenutab ta nüüd. Neid vaateid kunstnik sealtsamast aknast ka maalis. Lesk ei tea, kui palju neid sai, kas tosin või kakskümmend.

Kolmest toast üks oli puht kunsti päralt ning sinna ei tohtinud ka armas naine minna. Vahel vargsi too ikka koristas seda.

Praegu on see järveäärsel kallakul asuv maja Aita Muksile üksnes mälestuste paik.

«Siin on mul hea,» kiidab ta oma uut kodu. «Seegi on päikest täis, siin ma ei pea kütma ja oma haigete põlvedega mäkke kõndima ning bussipeatus asub siinsamas.»

Ainult järvevaade jääb puudu. Seda asendavad kolm Juhan Muksi järvemaali, mille ta on jäädvustanud Pika tänava kodu aknast.