Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pühapaigad seovad meid esivanematega

Eesti ja Läti piiril Lillis asuv Annemägi on üks raamatusse jõudnutest. Teosesse on paraku eksikombel sattunud vale mäe foto. Õige Annemägi näeb välja selline. FOTO: Elmo Riig

Pühaks peetakse nii looduslikke kui inimkätega loodud paiku, kus ollakse silmitsi muinaskultuuri, uskumuste ja ajaloosündmustega.

Eestimaad mitmekülgselt tutvustav 101-seeria on saanud väärt täienduse: eelmisel kuul jõudis raamatulettidele rahvakultuuriteadlase filosoofiadoktor Marju Kõivupuu raamat meie pühapaikadest.

Suure lennu kaar

Tuhandete kohapeal sajandeid au sees peetud mägede, liivakivi- ja paejärsakute, koobaste, hiiesalude, põlispuude, kivirahnude, allikate, kalmekohtade, kirikute, kabeliasemete ja teiste maarahva pühapaikade seast ning peoplatsidestki on kodumaal palju käinud, näinud, kuulnud ja mõelnud autor valinud objekte sarja tiitlis dikteeritud mahus.

Muidugi võib iga lugeja avastada, et mõnda temale teada olevat muinsuspaika pole käsitletud. Paraku jäänuks ühe nulli võrra mahukam, 1001 looga koguteos hoopis pinnapealseks, mida kõnealuse raamatu kohta küll öelda ei saa.

Kaane varjus olev Eesti kaart lubab lugejal kohe leida ümbruskonna pühapaigad. Ühtaegu osutab skeem looduslikest eeldustest tingitud inimasustusele ja viitab, kuhu muinsushuvilised ja -uurijad võiksid minna seni avastamata põlispärandit otsima. Kodumaaga vähem tuttav inimene saab võtta seni veel tundmatu paiga edasistesse matkaplaanidesse.

Teose ilmumine oli otsekui kokku sobitatud konverentsiga «Ajaloolised pühapaigad eile, täna ja homme», mille Maavalla Koda, muinsuskaitseamet ja teised 17. märtsil Tallinnas korraldasid.

Esimeste pühapaikadena esitleb autor üsna läbinähtava sihiseadega Kaali järve ja Ebavere mäge. Need on ju seotud Eesti kõige laiemalt tuntud legendiga, kuidas muinasjumal Taara üle maa lendas, taga Kreekani paistnud tulejutt. Seda «suure lennu kaart» tähistati 29. märtsil juba kuuendat korda kümnete märgutulede süütamisega.
Meie pühapaikade kui koduloo ühe osa mõtteline ajatelg ulatub tuhandete aastate tagusest folkloorist Tuhala nõiakaevu tänapäevase ühiskaitseni.

Paikade ja lugude järjestamise põhijoonele ei saa ma päris hästi pihta. «Suure lennu kaare» juurest siirdub autor joonelt Kagu-Eestisse, sealt Viljandimaale, Virtsu jõuame Lelle Kastna hiiemäe kaudu, aga tosina kilomeetri taha Palukülla alles pärast uut Kagu-Eesti külastamist. Läänesaarte, Läänemaa ja Põhja-Eesti järel põikame Peipsi äärde, siis Setumaale ja lõpuks Harjumaale. Nii et retkleme siia nurka ja sinna nurka!

Uued ja vanad

«Keskpõranda» lõunaservalt Mulgimaalt on raamatusse mahtunud kolm paika, Põhja-Viljandimaalt veel kaks. Helme ordulinnus polnud ju esimene sealne rajatis: koopad ja allikad olid teeninud maarahvast tuhat ja enamgi aastat varem, läheduses paiknev Orjakivi võis nendest praktilisema, pelgu leidmise ja arstimise otstarbega kohtadest olla paras jagu eemal ohvritoomise varjuvajaduse pärast.

Ka Läti piiri äärne Annemägi oli nii ohverdamise ja matmise kui pillerkaaritamise paik. Kirjutises on segi läinud kaks Annemäge: teine pärimuskild ja väiksem foto pärinevad Holstre-Polli kandist.

Loodi Siniallikad on tuntud ohverdamiskohana ja varanduse peidupaigana, Sinialliku linnamägi aga on muinsuse pöördumatu rikkumise näide: esialgu võeti sealt raudteetammi rajamiseks kruusa ja 60 aastat hiljem kohendati paika veelgi, et kolhoosirahvas peoplatsile juurde pääseks.

Vastemõisa lähedal paiknev Risti kabeliase on tüüpiline muinaspühapaik. Et lõpetada «ebajumalate» kummardamine, ehitas katoliku kirik samasse kohta kristliku kabeli. Kui rahvas seal ikka vanu usukombeid harrastas, tuli ka uus palvepaik maha lõhkuda. Koht jäi kummatigi alles ning inimeste kogunemist ja vanade rituaalide toimetamist ei saanud kuidagi takistada.

Uusimast ajast on märkimist pälvinud Pilistvere kiriku lähedale eestlaste möödunud sajandi kannatuste mälestuseks kokkukantud kivikangur.

Niisiis ei tarvitse sugugi kõik meile pühad paigad olla muistsed. Vaadeldavas raamatus on pikemalt juttu ka uutest kultusobjektidest, nagu Tallinna lauluväljakust, kus Eesti taas vabaks lauldi, Kadrinasse püstitatud emakeele ausambast, meie viimase metsavenna August Saabe mälestuskivist, Jüriöö pargist ja Estonia suurkatastroofi meenutavast «Katkenud liinist».

Samamoodi kui teised 101-seeria raamatud, on kõnealunegi vääristatud rikkaliku fotomaterjaliga. 21 piltnikku ja kaks arhiivi on leidnud üle 315 sobiva ülesvõtte, mille seas leidub isegi üle sajandi vanuseid pilte.

Lugejatele, kes soovivad ühe või teise pühapaiga kohta teada rohkem, kui nende kaante vahele on mahtunud, leidub kirjandusviiteid. Olgu öeldud, et osa nimetatud lugemismaterjali on küll vaid arhiivraamatukogude kaudu kättesaadav.

Hingede pelgupaik

Tähelepanelik lugeja komistab ka mõnele veale, millest võiks kena raamatu puhul möödagi vaadata. Paraku kipub sellistes teatmiku laadi teostes leiduv jääma mõnele lugejale meelde kui autoriteetne tõde, mistõttu toimetajad peaksid olema väga hoolsad ja paluma abi laiema silmaringiga eriteadlastelt. Siis ei eksitaks näiteks Eiffeli torni rajamise aastaga (lk 212).

150 teadaoleva ja seniajani säilinud hiiemetsa, 2500 muu loodusliku pühapaiga, sadade pooleldi unarusse jäänud ehitiste ja loendamatute pärandkultuuri objektide püsimise tagamine paistab meie riigil üle jõu käivat.

Uusmigratsiooni tõttu kaotavad nooremad põlvkonnad sideme põlvnemispaikadega ja kohale jäänud ei suuda minevikku variseda ähvardaval muinaslool ei jõu ega jõukuse poolest õlga all hoida.

Lisaks on mitmest suunast ilmunud saamamehed arvanud Tuhala karstiala ja nõiakaevu ümbruse «perspektiivsete paevarude» hulka — ime, et nende sekka pole võetud Toompea kõvikut —, rajanud Ebavere mäele valgustatud suusaraja ja planeerinud Paluküla hiiemäele puhkeala... Pühapaigad on ju meie iidseimad loodushoiualad, esivanemate hingede pelgupaigad.

Neile, keda paeluvad Eesti looduse, ajaloo, rahvapärimuse, kultuuri ja muu eluolu tahud, ilmub tänavu uusi 101-sarja raamatuid: kirjandusteoste, filmide, puude ja põõsaste kohta. Teemasid jätkub ning küllap lugejaidki.

RAAMAT

Marju Kõivupuu «101 Eesti pühapaika»
• Toimetaja Eha Kõrge
• Kirjastus Varrak
• 232 lk
Allikas: kirjastus

Tagasi üles
Back