Uus meer elab peaaegu unistuste linnas

Harrastussportlasena on Loit Kivistik harjunud finišis medali kaela saama. Linnapea ametiraha, mille ta kolmapäeval vastu võttis, ei tähista aga teekonna lõppu, vaid algust. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kolmapäeval Viljandi linnapeaks valitud spordientusiastil Loit Kivistikul lööb võistluskihk välja ka uues ametis: tema eesmärk on, et Viljandi annaks teistele Eesti väikelinnadele silmad ette.

Kardinaalseid muudatusi pole vastse raehärra hinnangul siiski teha vaja — tuleb lihtsalt meie praegusi trumpe tugevamaks muuta ja kujundada Viljandist mõnus euroopalik väikelinn.

Loit Kivistik, viljandlased teavad teid eelkõige Mulgi rattamaratoni, uisunädala ja teiste Viljandi rattaklubi tegemiste kaudu. Kui palju on nende ettevõtmiste korraldamise taga olnud soovi koguda poliitilist kapitali ja tuntust?

Rattaklubi ettevõtmistega ei ole ma kindlasti poliitilist kapitali ega tuntust taga ajanud, ehkki ei saa eitada, et mõlemat on selle kaudu tulnud. Aastaid tagasi, kui rattaklubiga tegelema hakkasin, ei olnud minu eesmärk edendada poliitilist karjääri. Isegi paar kuud tagasi ei olnud ma sugugi kindel, et tahan seda teha.

Kuidas tekkis tahtmine linnapeaks saada?

Kui mulle ettepanek tehti, olin mõnda aega selgelt vastu, sest ei uskunud, et mul oleks aega või energiat sellega tegelda. Mõte jäi siiski kuklasse tiksuma ja ühel hetkel mõistsin: väljakutse on nii põnev, et selle nimel tasub elus uus lehekülg pöörata.

Palju ülesandeid sain kaelast veeretatud: rattaklubis valitakse kahe nädala pärast uus president ja Vana-Võidu autokeskuse teise osaniku, Indrek Karusega jõudsin kokkuleppele, et ta veab ettevõtet üksinda edasi. Osalus jääb mul firmas alles, aga tegevjuhtkonnast pean tagasi astuma.

Valimistel olite 133 häälega oma erakonnas kolmandal kohal. Edestasite selliseid vanu kalu nagu Peep Aru ja Tauno Tuula. Mis on nii hea tulemuse põhjus?

Siin mängibki olulist rolli rattaklubi. See on üks Viljandi aktiivsemaid mittetulundusühinguid — kui mitte kõige aktiivsem. Meil on suur ja tegus liikmeskond ning tähtis on seegi, et meie tegemised leiavad aset linnatänavatel. Ühest küljest oleme rattavõistlusi korraldades inimestel küll jalus, aga teisest küljest nähtaval.

Olen kuulnud, et rattaklubi mõte tekkis naljakal kombel hoopis suusatajate seltskonnas.

See ei ole päris nii. Idee tärkas ühel ilusal varahommikul rattasadulas. Kohtusin Viljandi lossimägedes harjutades praeguse Klubispordi rattapoe juhataja Ahto Puuga ning vestluses mõte idaneski. Umbes samal ajal oli seda heietanud ka üks mäesuusahuviliste seltskond ja 2000. aasta oktoobris lõime koos klubi.

Järgmised valimised on üsna varsti: kahe ja poole aasta pärast. Mis peaks selle ajaga teie juhitavas Viljandis muutuma või ära tehtama?

Teha on kindlasti palju, aga ma ei taha jagada tavapäraseid lubadusi rajada see, teine või kolmas objekt. Pigem on mu eesmärk, et valmis saaksid koalitsioonileppes kirjapandud ehitised. Pean hinges tähtsaks ka seda, et hooned ja linn tervikuna oleksid väga heas korras — et me ei jätaks unarusse varem tehtut.

Kolmas siht on, et kahe ja poole aasta pärast oleks Viljandi elanike arv suurem kui praegu. Kui see soov täitub, olen oma tööga rahul.

Rahvaarvu suurendamine ei peaks olema üksnes Viljandi, vaid kogu Eesti kõige olulisem eesmärk. Kuidas selleni jõuda?

On selge, et see ei ole kerge, aga linnapeaametit vastu võttes soovisingi ennast proovile panna. Tundsin, et tahan saavutada just seda sihti.

Rahvaarvu suurendamise teid on mitu. Viljandil tuleb oma trumbid lauale lüüa ja tõestada nii linna kui kogu Eesti kodanikele, et siin on hea turvaline elada ning siia tasub kodu rajada.

2012. aastal valmiv riigigümnaasium on kahtlemata üks põhjus, miks võiksime Viljandis näha rohkem noori peresid. Meil on suurepärane muusikakool ja spordikool, võrratu maastik ja keskkond. Kui me neid edasi arendame, ongi elanikkonna kasv võimalik. Selleks ei pea tegema imet, kuid tuleb kasvatada Viljandi inimeste sallivust ja olla valmis kõike uut vastu võtma.

Kui raske on teil loobuda oma ettevõtte juhtimisest?

Arvan, et lahkumine mõjutab rohkem mind emotsionaal­selt kui ettevõtet tegelikult. Firma ülesehitamine on nagu lapse kasvatamine, aga usun, et ei pea muret tundma ja seal tullakse suurepäraselt toime.

Mida te linnapeaameti puhul kardate?

Vastutus on kindlasti koormav. Võib-olla segab ka tähelepanu, mis minu tööga kaasneb, kuid otsest põhjust karta ma ei näe. Loodan, et ei põle läbi ja saan ootuspäraselt hakkama.

Reformierakondlastest meeridele on Viljandi linnapea amet olnud hea hüppelaud riigikogusse siirdumiseks. Aru on läinud, Jents on läinud. Kui suured on teie poliitilised ambitsioonid?

Mina riigikogusse ei lähe. Põhjus on lihtne: mul puudub piisav haridus, et seadusloomes midagi ära teha. Linna olen tundnud juba mõnda aega, seepärast on mul siin võimalik ennast teostada ja Viljandile üht-teist pakkuda, kuna riigikogus oleksin järjekordne vaikiv liige.  

Milline peaks meie linn olema paarikümne aasta pärast, et teie noorim poeg, praegu seitsmekuune Kaur tahaks siia jääda või kõrgkooli lõpetamise järel tagasi tulla? Missugune on unistuste Viljandi?

See linn ei erine minu unistustes eriti palju sellest, mis siin praegu on: hea teater, tegus pärimusmuusika ait, mitmekülgsed sportimisvõimalused järve ümbruses...

Loodetavasti on vanalinn saanud palju nägusamaks kui praegu — et vaataksime selle tänavatel suveõhtutel kino, naudiksime kohvikutes pakutavat ja kuulaksime kontserte. Et koduses väikelinnas oleks mõnus euroopalik äraolemine.

Kui siin on hea elada, siis tulevad ka noored tagasi.

Kas rattaklubi president hakkab linnapeaks saades kohe rattateid ehitama?

Vähe sellest: ehitame velo­treki.

Kas tõsiselt?

Ei, see on nali. Rattateed pole minu silmis kunagi esmatähtsad olnud. Viljandis ei ole liiklustihedus nii suur, et jalgrattaga liikujad tänavatele koos autodega sõbralikult ära ei mahuks.

Muidugi tuleb rajada linnaosi ühendavaid kergliiklusteid, et tänavaliiklust pelgavad lapsed ja vanurid hakkama saaksid, aga üldiselt pole rattateed siin otstarbekad, eriti kui teha neid sõiduteedega paralleelselt.

Kui oluliseks peate spordivõistlustel osaledes saavutusi? Kas sõidate mõnuga või jälgite pingsalt, et ületaksite eelmise aasta tulemuse või sõbra aja?

Kõik sõltub enesetundest. Kui ei ole just kõige paremas vormis, siis sisendad endale, et lähed niisama nautima, aga tundes, et suudad tulemust teha, sõidad kas või ninast vere välja, et eelmist aega ületada või sõpra võita. Kui vähekegi füüsilist vormi on, olen ikka tulemuse peal väljas — kes siis niisama lonkima läheb?

Kumb pool teis linnapeana peale jääb — võistlev või mõnuga võttev?

Linnapeana tahan kindlasti kõigile väikelinnadele ära teha ning tuua turistid Viljandisse. Siinkohal suur tänu Ando Kivibergile: kui meil oleks veel paar folgisarnast üritust, võiksime kirjutada Viljandi nime suurte tähtedega.

Kuidas suhtub teie elukaaslane sellesse, et asute tööle pingelises ja avalikkuse suure tähelepanu all olevas ametis?

Hirm, et mul jääb senisest veel vähem aega kodus olla, on muidugi suur. Ometi loodan, et suudan viibida pere juures sama palju kui enne ega pea tegema linnapeatööd lähedaste arvelt.