Kuidas katkestada vihkamisahel?

«Poksi» autor ja lavastaja Ott Aardam tegi ka ise kaasa nädalase treeningtsükli, mille jooksul poksitreenerid õpetasid näitlejaile poksi algtõdesid.

FOTO: Jaanus Laagriküll

Homme esietendub Ugala teatri suures saalis Ott Aardami noortenäidend «Poks», mille on lavale toonud autor ise.


«Sakala» uuris Ott Aardamilt, missugused on selle loo kirjutamise tagamaad ning mida ta arvab oma mullu kevadel lavale jõudnud debüütnäidendi «Börs ja Börsitar» vastukajadest.



Ott Aardam, «Börs ja Börsitar» ning «Poks» on väga erinevad näidendid: üks on täiskasvanutele mõeldud komöödia, teine tõsine noortetükk.

Tahtsin andeksandmise ja kättemaksu teemal, mis «Poksis» on kesksel kohal, kirjutada juba ammu. Kui teater tegi ettepaneku niisugusele näitlejate koosseisule midagi kirjutada, kaalusin, kas nendel tingimustel on võimalik seda teemat arendada, et see oleks aktuaalne. Ja tundus, et on.



Kui palju erineb teine lavastus esimesest?


Kui teema kõrvale jätta, siis üks suur erinevus on kindlasti selles, et «Börsi» tekstiraamat oli algul sajaleheküljeline ja jäi lavastamise jooksul järjest õhemaks, «Poksi» oma oli aga kohe õhuke. Ma proovisin kirja panna miinimumvariandi, samas kui «Börsi» puhul oli paberil maksimumvariant.



Tööprotsess oli ka teistsugune. Mul oli algusest peale plaanis hakata näitlejatega improviseerima, et lugu saaks neile omaseks. Ma ei tahtnud kõike kinni kirjutada.



Vahe on ju ka selles, et kui esimene näidend oli spontaanne loomingupuhang, siis «Poks» on tellimustöö. Sulle anti piirid ette, mis näitlejatele sa kirjutada saad.


Pidin tõepoolest arvestama etteantud tingimustega. Aga mul ei olnud küll halba tunnet, et võtsin vastu tellimustöö ja pean nüüd mõtlema, kuidas end sellest jamast läbi söön.



Mis sundis sind säärasel teemal kirjutama? Kas sul on pimeda kättemaksuga, vägivallale vägivallaga vastamisega isiklikke kogemusi?

Olen ise kogenud seda, et üht-teist tuleb inimestele lihtsalt andeks anda. Vihkamise edasikandmine ei vii mujale kui ummikusse. Tuleb leida endas jõud see ahel katkestada.



«Börs ja Börsitar» on endiselt menukas, sel teemal kirjutamine oli suhteliselt kindla peale minek. Teisele lavastusele valisid sa niisuguse sihtgrupi, kelle tähelepanu on minu arvates kõige keerulisem võita. 10—15-aastased käivad teatris ju enamasti vaid kohustuslikus korras klasside kaupa.


Sihtgrupp on tõesti raske. Ka näitlejana on selles vanuses publikule väga raske mängida. Kui ikka etenduse lõpul hakatakse münte lavale loopima... See on minul noortega kõige halvem kogemus.



«Poksi» puhul oleme püüdnud silmas pidada kahte asjaolu: sõnum peab olema selge ja lugu atraktiivne. Noorte tähelepanu pälvimise eest tuleb tõsiselt võidelda. See on ka üks põhjus, miks loo raamiks on valitud just poks.



Kui palju sa üldse praeguste (vara)teismelistega kokku puutud? Kas sa tajud nende mõttemaailma ja tead, kuidas nad käituda võivad?


Eks ma ole püüdnud neid jälgida ning hoida end kursis sündmuste ja uudistega, mis on selle vanusegrupiga seotud. Spetsiaalselt pole ma koolides ega kusagil mujal infot kogumas käinud. Nii mõndagi olen aga kuulnud oma emalt, kes on sotsiaalpedagoog ning tegeleb just probleemsete noortega.



Säärane sõnavara, mida noored omavahel suheldes kasutavad, vist teatrilavale ei sobi.


Jah, seda küll. Aga eks noori ole igasuguseid. See, et ühes õiges noortekas ropendatakse ja


räägitakse narkootikumidest, on stereotüüpne ettekujutus.



Kas noored on siis käest ära läinud?


Noored on üldiselt nagu noored ikka. Praegune totaalse vabaduse ühiskond kätkeb endas aga tohutult võimalusi ning seetõttu on oht ennast kaotada ja õigelt rajalt eksida suur. Tempo on läinud kiireks ja vanematel pole oma laste jaoks enam kuigi palju aega.



Noored teavad ka suurepäraselt oma õigusi ja nõuavad neid taga, kuid kohustusi, mis nendega kaasnevad, nad nii hästi ei tea.



Kuidas on sind mõjutanud kriitika? Pärast sinu esiklavastust oli nii mõnigi kriitik pettunud, et noor mees ei kirjutanud-lavastanud midagi radikaalset, vaid tegi publikumenuka komöödia.


Eks sellega ole ikka nii: kui tunned, et teed õiget asja, võib kriitika sind küll puudutada, aga selgroogu ta paigast ära ei löö. Et trupile oli «Börs ja Börsitar» oluline töö, selles tegid kaasa inimesed, kelle arvamust ma usaldan, ning ka publik võttis selle hästi vastu, siis ma ei tundnud, et peaksin kriitika pärast selja küüru laskma.



Praegu ei ole mul küll aega sellele mõelda, mida hakatakse pärast «Poksi» väljatulekut arvama. Tuleb töö ära vormistada ja eks siis näis.

Tagasi üles