Tööturuameti osakonnajuhataja arvates kümnendi töötuse kõrgpunkt ei kordu

Tööturuameti Viljandimaa osakonna juhataja Peep Raju Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Tööturuameti Viljandimaa osakonna juhataja Peep Raju sõnul on oodata töötuse kasvu jätkumist, kuid nii kõrgele kui viimase kümne aasta kõige raskemal ajal see ei kerki.

Peep Raju, mõne aja eest, kui majanduse peamine mure oli tööjõupuudus, keskendus tööturuamet sellele, et ka viimased mitte hõivatud inimesed tööle läheksid. Nüüd peate taas ümber orienteeruma ja otsima inimestele ametikohti.

Tõepoolest, rõhuasetused muutuvad. Aasta tagasi oli tavaline, et tööandjate esindajad tulid meie infolauda uurima, kui palju ja milliseid inimesi töötuna arvel on. Nüüd me enam nende huvile lootma jääda ei saa, vaid peame ise ettevõtetest küsima, ega vabu ametikohti pole.

Samas on tööotsijad selle võrra aktiivsemaks muutunud.

Eks meie klientideks olegi mõlemad pooled ja neid lahutada pole võimalik: meie teenused on igal juhul suunatud sellele, et inimene pääseks tööle.

Personalipõua ajal püüdsite pikaajalisi töötuid harjutuste ja praktika abil uuesti tööd tegema õpetada. Kuidas toimida majanduslanguse tingimustes, kui töökohti jääb vähemaks? Peaks vist ettevõtlust ärgitama.

Tänu tööhõive programmile on meil võimalik anda ettevõtluse alustamiseks kuni 70 000 krooni toetust. Kui toetuse piirmäär tõusis 20 000 kroonilt 70 000-ni, kasvas ka selle soovijate hulk. Kahjuks ei saa igaühest ettevõtjat — selleks peab inimeses olema mingi eriline mootor.

Kas ettevõtluse alustamise toetamiseks ikka raha jagub?

Sellepärast, et raha otsa saaks, ei maksa muretseda. Tänu Eesti riigi ja Euroopa Liidu finantseeritavale tööhõive programmile on meil seda küllalt ka teiste teenuste jaoks. Pigem valmistab muret, et inimestel ei ole koolituste vastu huvi või pole ettevõtjatel pakkuda töökohti, mille tarvis töötuid koolitada.

Mida tööturuamet niisugusel juhul teha saab, kui töökohti lihtsalt pole? Ega te ju ise neid looma hakka.

Muidugi mitte, kuid ega vabad töökohad ole kuhugi kadunud. Endiselt on raske leida oskustöölisi ja masinaoperaatoreid.

Sellist olukorda, et kõik töökohad täis oleksid, ei teki kunagi. Ikka läheb keegi mingil põhjusel töölt ära, näiteks pensionile, või loovad ettevõtjad uusi töökohti.

Septembri lõpul oli Viljandimaal töötuid registreeritud 2,3 protsenti tööealisest elanikkonnast. Viimase kümne aasta kõrgpunkt oli 2002. aastal, mil see näitaja ulatus 7,5 protsendini. Kas me võime nüüd tipu uuesti kätte saada?

Seda ma küll ei usu. Tol ajal valitses majanduses hoopis teistsugune olukord: olid monofunktsionaalsed asulad, näiteks Võhma, kus lihakombinaadi pankroti järel jäi äkki tööta 350 inimest, ja liiga suur osa Eesti majandusest oli orienteeritud Vene turule.

Pärast seda, kui Venemaal raskused tekkisid, muutus situatsioon järsult. Hakati otsima väikesi turge, tegema nišitoodangut. Suurettevõtted ei saanud enam hakkama ja jagunesid mõnikord mitmeks väikseks, kes asusid tootma täiesti erinevatele turgudele.

Kui toona oli süüdlane Vene kriis, siis nüüd on kriis Euroopa Liidus ja mujal läänemaailmas, kuhu enamik meie toodangust läheb.

Seda küll, aga ettevõtted on väiksemaks muutunud, nad on palju dünaamilisemad ja suudavad ümber orienteeruda. Need olukorrad ei ole üldse võrreldavad.

Mida on tööturuametil pakkuda inimesele, kes on töö kaotanud?

Kõigepealt on meie ülesanne ta maha rahustada ja selgitada, et maailma lõpp ei ole veel käes, ehkki tema elus võib tegemist olla pöördelise sündmusega. Seejärel püüavad meie konsultandid uurida välja põhjuse, miks see inimene uut töökohta ei leia.

Eelkõige on meie asutus paik, kus inimene peaks jõudma selgusele, mis temast edasi saab. Siin pakutakse talle kõiki riiklikke teenuseid, mille olemasolust tal töötamise ajal kindlasti aimugi pole.

Millised sotsiaalsed garantiid töötuks jäänud inimesel on?

Koondatud inimene peab kõigepealt tulema tööturuametisse ja ennast töötuna arvele võtma. Ta peab esitama töötuskindlustusseaduses nõutavad dokumendid ja meie edastame nendest tehtud koopiad töötukassale, kes määrab hüvitise suuruse.

Esimese nelja kuu jooksul on hüvitise suurus umbes pool inimese senisest palgast, hiljem see väheneb. Hüvitise saamise periood sõltub sellest, kui kaua on inimene töötuskindlustusmakset maksnud.

Ka koondamishüvitise suurus sõltub staažist. Sellega meie aga ei tegele: töölepinguseaduse kohaselt maksab koondamishüvitist tööandja või kui tollel on makseraskused, siis töötukassa.

Kas pärast seda, kui töötuskindlustuse hüvitise maksmine lõpeb, on töötul veel mingit toetust oodata?

Oleneb hüvitise maksmise aja pikkusest. Kui see on tavaline kuuekuuline, saame maksta talle veel kolme kuu jooksul 1000-kroonist töötutoetust. Üheksa kuu möödumise järel tööotsijat enam rahaliselt ei toetata ning tal tuleb abi saamiseks pöörduda omavalitsuse poole.

Me loodame, et suudame inimese poole aasta jooksul tööle aidata, aga alati see ei õnnestu.

Ettevõtted peavad teile koondamistest teada andma. Kas tööturuametisse jõudnud info põhjal on lähiajal alust karta töötute arvu märgatavat suurenemist Viljandimaal?

Ega peale Wendre suuremaid koondajaid olegi. Nagu ma aru olen saanud, ei närveerita ka seal väga palju, vaid loodetakse, et mõni õmblusettevõte võtab sealsed inimesed tööle.

Öeldakse, et kolme-neljaprotsendiline tööpuudus on majandusele kasulik, sest siis on võimalik ettevõtetel laieneda ja ümber orienteeruda. Kas me oleme praegu selles niinimetatud tervislikus staadiumis?

Olen lugenud kirjandust, milles väidetakse, et isegi üheksa protsenti on tervislik, sest siis on töötutel motivatsioon areneda ja õppida ning nad on nõus kiiresti uude ametisse asuma. Minu meelest on üheksaprotsendiline tööpuudus aga ebanormaalne, sest see koormab ühiskonda.

Teise kvartali tööjõu-uuringu andmetel, milles ei kajastu ainult registreeritud töötud, vaid ka need, kes meil arvel pole, oli Eestis töötuid 4,1 protsenti. Minu meelest võikski nelja-viieprotsendiline töötus olla. See ei koormaks ühiskonda, kuid annaks tööturule pinget: tööandjal on tööjõudu valida ja inimene teab, et päris niisama ta läbi ei vea. Alles hiljuti valitsenud olukord, kui Soome võeti ehitajaks isegi neid mehi, kes labida najalgi püsti ei seisnud, polnud ju normaalne.