Kalurid otsustasid klaasangerja kasuks

Leo Aasa tõdemust mööda jäävad paljud Võrtsjärve kalurid ilmselt püügiõiguse tasu maksmisega hätta, sest talvine saak on olnud väga kehv.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Võrtsjärve kalurid on otsustanud varasematel aastatel järve lastud eelkasvatatud noorkalade asemel tänavu asustamiseks tuua klaasangerjamaime.

«Meil on suur tahtmine lasta järve klaasangerjaid, sest ettekasvatatud noorkalade asustamine ei ole andnud tulu,» ütles mittetulundusühingu Võrtsjärve Kalanduspiirkond juhatuse liige Leo Aasa. «Kuigi teadlased on teinud arvutusi, et ettekasvatatud angerjaid peaks rohkem ellu jääma ja nad tulevad kiiremini püüki, näitab tegelik elu, et kala järves ei ole.»

Leo Aasa sõnul on kalurid arvamusel, et Võrtsjärve lastud noorkalad rändavad veekogust välja või surevad.

«Nad on harjunud basseinis kunstlikult süüa saama ja tulevad toitu otsima veepinnale,» oletas Leo Aasa. «Pärast ettekasvatatud kalade järve laskmist on kajakad neid mitu päeva toiduks noppinud.»

Peale selle, et eelkasvatatud angerjad langevad lindude ja röövkalade saagiks, võivad nad kalurite meelest lihtsalt nälga surra.

«Angerjamaim on ju nagu metsloomgi: olles harjunud, et sööt tuleb iga päev ühel kellaajal koju kätte, ei oska ta seda pärast järve laskmist ise otsida,» edastas Leo Aasa kalameeste arvamust.

Seda, et angerjate instinktid on rikutud, näitab tema väitel ka tõik, et need kalad ei oska enam õigel ajal mutta magama pugeda. Kalurid on leidnud talvel kalda äärest jäässe külmunud kalu ning tõmbavad praegugi välja võrkudele lebama jäänud angerjaid.

«Tegelikult peaksid nad mudas magama ja ronima sealt välja alles siis, kui veetemperatuur on tõusnud seitsme-kaheksa soojakraadini,» nentis Aasa. Ta tõdes, et nõukogude ajal, kui järve asustati klaasangerjaid, selliseid nähtusi nii suures ulatuses ei ilmnenud.

Kalurite esindaja lisas, et klaasangerjate asustamise puhul jäävad ära ka kahtlused, et eelkasvatatud kalad võidakse kasvanduses sortida ning järve jõuavad kehvemad isendid.

«Klaasangerja puhul pole kellelgi midagi vaielda: meieni jõuavad tellitud kilogrammid, mis lastakse järve valikut tegemata,» ütles ta.

Hanke võitis inglane

Kui varasematel aastatel on angerjate Võrtsjärve asustamist korraldanud keskkonnaministeerium, siis tänavu läks see õigus mittetulundusühingule Võrtsjärve Kalanduspiirkond.

Aasta algul kuulutas ühing välja 134 150 euro suuruse klaas­angerja müügi ja Eestisse toimetamise hanke. Selle summa maksid angerja asustamiseks püügiõiguse tasuna keskkonnainvesteeringute keskuse eelarvesse Võrtsjärve kalurid.

Hanke tingimuste järgi peab tarnija tooma Eestisse elusad klaasangerjamaimud ning andma need tellijale Tartu lennujaamas või Võrtsjärve kalanduspiirkonna kontoris.

21. veebruariks, kui hanke dokumendid avati, oli pakkumisi kolm. Välja valiti Suurbritannia firma UK Glass Eels, kes lubas nimetatud summa eest Eestisse tuua kõige suurema koguse maime: 206,5 kilogrammi, kus on keskmiselt 3300 klaasangerjat kilo kohta.

Hankes osales ka kaks Eesti firmat, kuid nemad võitjaks ei tulnud.

«Tähtis nüanss on seegi, et Inglismaalt tuuakse klaasangerjamaimud sealse lennukiga Tartusse, kuhu kalurid neile bussidega vastu lähevad,» kõneles Leo Aasa. Nõnda peaksid termokastidesse pakitud kalahakatised jõudma sihtkohta piisavalt kiiresti, vältimaks nende suremist.

«Väidetakse, et nõukogude ajal toodi Võrtsjärve suur kogus klaasangerjaid ja seepärast oli ka saak suurem. Ometi olen oma silmaga näinud, kuidas miljonilised või kahemiljonilised maimude portsud jõudsid siia nii, et 60 protsenti oli surnud,» nentis Leo Aasa.

«Vene ajal toodi laadung ju kõigepealt Moskva lennuväljale ning veeti siis läbi Ukraina, Leedu ja Läti Eestisse. Ükskord tuli lasta ellujäänud klaasangerjad Ülemiste järve, sest Valmani poleks nad vastu pidanud.»

Kalurite esindaja tõdes, et tänavuse töö tähtajaks on määratud 30. aprill, kuid kevade venides võib juhtuda, et jää pole selleks ajaks Võrtsjärvelt veel läinud. «Sõlmisime kokkuleppe anda kohe, kui järv jääst vabaneb, tarnijale teada, et ta võib hakata maime pakkima.»

Aasa sõnul viiakse klaasangerjad paatidega järvele ja lastakse seal eri kohtades vette. Püügikõlblikuks muutuvad nad umbes seitsme aasta pärast.

Võrtsjärve limnoloogiakeskuse juhataja Ain Järvalti sõnul ei ole siiski alust arvata, et kasvanduses eelkasvatatud kalade instinktid oleksid rikutud. Teadlaste uuringud näitavad hoopis vastupidist.

«Kaks aastat tagasi võtsime kasvandusest kalad, kelle keskmine kaal oli 126 grammi, ja märgistasime nad. Üks angerjas saadi kätte Eesti põhjarannikul Vergi sadama lähedal ja teine Taani väinades,» jutustas ta.

«Kui kalad minetaksid kasvanduses oma vaistud, peaksid nad kõigepealt unustama selle, kuidas merre tagasi saada. Nad tuuakse ju Portugali rannikult ja lastakse Eesti vetesse. Angerjad orienteeruvad Maa magnetvälja järgi, vastasel korral ei oskaks nad merre tagasi minna.»

Teadlane tulu ei näe

Ain Järvalt lisas, et teistel Eesti järvedel on ettekasvatatud angerjate asustamine andnud häid tulemusi: Kaiavere ja Kuremaa ning Saadjärvel on nende saak olnud hea. «Seepärast ei saa väita, et ettekasvatatatud angerja vettelaskmine end ei õigusta,» arutles ta.

Ometi nentis teadlane, et kalamehi ei saa maimude eelistamise pärast hukka mõista.

«See on nendelt kogutud raha ja eks nad ise otsusta, mida sellega teevad,» sõnas limnoloogiakeskuse juhataja. «Kaluritel on süda rahul ja looduse seisukohalt on samuti väga hea, kui veekogusse maime lastakse.»

Suurt majanduslikku efekti ja saagi suurenemist see muudatus Ain Järvalti hinnangul siiski tuua ei pruugi. «Kas klaasangerjamaimud ikka on esimestel elukuudel nii ettevaatlikud, et suudavad röövkalu vältida?» kahtles ta.

Fondist loodetakse lisaraha

Kalurite esindaja Leo Aasa tõdemust mööda jääb mõrramaksu eest tellitud kogusest kindlasti väheks, et tagada Võrtsjärve kaluritele angerja järelkasv.

Paar aastat tagasi said kalurid lubaduse, et viie aasta jooksul antakse neile Euroopa kalandusfondist igal aastal maimude muretsemiseks miljon krooni, kuid seni pole see raha nendeni jõudnud.

«Esimesel aastal jäi toetus saamata. Tänavu leiti, et fondi toetuse osas tohivad hanget korraldada ainult riigiettevõtted,» kõneles Leo Aasa. «Nüüd oleme lõpuks jõudnud sinnamaale, et ministeerium andis hanke korraldamise õiguse keskkonnaametile, kes teeb kalandusfondile PRIA kaudu taotluse. Ehk õnnestub sel aastal niiviisi Võrtsjärve veel kahe miljoni krooni (128 000 euro — toimetaja) eest klaasangerjaid tuua.»

Kalurite esindaja arvates oleks õiglane, kui riik toetaks Võrtsjärve vääriskala asustamist, sest uuringud on näidanud, et angerjad rändavad sealt ka teistesse Eesti veekogudesse. Võrtsjärves kasvanuid püütakse kaugemateski kohtades, ehkki nende asustamise eest on maksnud kohalikud kalurid.

Leo Aasa tõdes, et kevadise püügiõiguse tasu maksmisega jäävad paljud Võrtsjärve kalurid ilmselt hätta, sest talvine saak on olnud väga kehv.

Talvine saak on kehv

«Minu poisid käisid äsja järvel, vaatasid üle 18 võrku ning said 5,5 kilo koha ja 15 kilo haugi,» nentis osaühingu Järvekala omanik. «Kui võtta sealt maha kütte- ja muud kulud ning arvestada, et mõlemal mehel on pere toita, millest seda maksuraha siis korjatakse?»

Aasa sõnul on niimoodi olnud eelmise aasta lõpust saadik: kala ei liigu ja halbade jääolude tõttu oli masinatega raske järvele pääseda. «Mittetulundusühingu kaudu pakutakse kaluritele toetusi, kuid mis neist kasu on, kui taotlejatel pole võimalik omafinantseeringut välja panna,» arutles ta.

Limnoloogiakeskuse juhataja Ain Järvalti jutu järgi ei liigu kalad sellepärast, et hoiavad energiat ja hapnikutarvet kokku.

«Ummuksil Võrtsjärv praeguse veetasemega ei ole,» kinnitas ta. «Eelmisel nädalal tegi meie töötaja mitmes kohas mõõtmisi ning veendus, et vee hapnikusisaldus on normaalne.»

Üheks põhjuseks, miks angerjad on talvisel ajal liikvel, peab Järvalt seda, et nende talvitumiskohas mudas saavad hapnikuvarud otsa kõige varem ning seepärast tulevad kalad hapnikku otsima vabasse vette.

Tagasi üles