Saabunud on viljapuude lõikamise aeg

See foto on tehtud mullu kevadel Eesti maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse õunaaias. Viljapuude jagamise õppepäeval andis nõu vanemteadur Toivo Univer. Foto: Elmo Riig / Sakala

Aednik ja aiakujundaja Piret Pihtjõe on seda meelt, et õunapuid võib lõigata peaaegu aasta ringi. Varakevadel saab seda teha siis, kui suur pakane on möödas ja keskmine õhutemperatuur nullilähedane.

Heaks ajaks peab Piret Pihtjõe märtsi, sest hilisem lühiajaline külm õunapuudele kurja ei tee. Pakasega ei saa seda tööd teha, sest külmunud okstesse tekitab lõikamine pahatihti lõhesid. «Kui te kuivi ja kahjustunud oksi lehtedeta ära tunne, võtke see töö ette pärast jaanipäeva: vastasel korral võite lõikamistuhinas eemaldada vajalikud oksad ja alles jätta külmast kahjustunud, mis ei lehti, vaid kuivavad sootuks,» seletab aednik.

Õunapuude noorendamine

Piret Pihtjõe soovitab vana, väga jämedat ning kõrget õunapuud noorendada jupphaaval paari aasta tagant. Esimese lõikuse võib teha kevadel, mil pole lehti ja lõigata on lihtsam.

Sama aasta juuli algul tuleks puu üle vaadata ja murda püstised kasvud. Kui suvi on niiske ja soe, ilmub kasve veel. Ka need tuleks kindlasti ära murda ja edaspidi võikski puud hooldada igal suvel.

Aedniku jutu järgi ei tasu õunapuid lõigata pungade puhkemisest lehtede täis kasvamiseni, niisiis mais ja juunis. Sel ajal läheb nende energia õitsemiseks ning viljade, võrsete ja lehtede moodustamiseks.

«Enne okste kallale asumist tehke endale selgeks, milline peaks puu välja nägema. Asja ees, teist taga lõigata pole mõtet,» rõhutab Pihtjõe. Aednik peab mõistlikuks kärpida õunapuid kohe pärast jaanipäeva. Suvise lõikuse kasuks räägib tõik, et siis ei teki vesivõsusid ja haavad paranevad kergesti.

Ka külmakahjustused on selleks ajaks esile tulnud ja kuivanud oksad näha. «Suvine lõikus harvendab võra ja viljad pääsevad päikese kätte. Tuleva aasta saagi tagab viljaalgmete harvendamine: puu ei kurna ennast ülearuste viljade kandmisega ja saab keskenduda uute õiepungade tekitamisele. Juulis on õunahakatiste suurus hästi näha.»

Kobarasse ei soovita Pihtjõe alles jätta üle kahe ilusama õuna. Viljaalgmete ja uute võrsete ära näpistamine ei lase ühtlasi põhiokstel saagi raskuse all murduda.

Iga-aastane hooldamine

Piret Pihtjõe arvates võiksid aednikud harjutadagi end lõikama õunapuid suvel, sest kasvuajal on neil kõige rohkem energiat ja viljad pääsevad päikese kätte. «Kevadel kasvatab puu uusi võsusid ning need jätavad varju vanemad oksad, kuhu eelmisel aastal on tekkinud õunapungad,» räägib ta.

Ühtlasi soovitab Pihtjõe lõikamisega piiri pidada. Õunapuule küll meeldib lõikamine, aga pidev noorendamine nõrgestab teda ja muudab haigustele vastuvõtlikumaks.

«Pean silmas tugevat noorenduslõikust, misjärel vesikasvud jäetakse võtmata,» täpsustab aednik. «Järgmisel aastal on need tugevad ja mahlased. Paraku ei likvideerita neid pahatihti järgmisel ega ülejärgmiselgi aastal. Vahel peetakse noorenduslõikuse järel võrsuvaid mahlaseid vesikasve ekslikult väärt asjadeks.»

Pihtjõe seletab, et igast vesikasvust võib kasvada omaette õunapuu. Kui neid on ühel tüvel või oksal palju, muutuvad need suureks koormaks. «Samuti võib tugev noorenduslõikus, eriti köndistamine, puu nii ära kurnata, et sellele ilmuvad peale vesikasvumetsa ka hukutavad seened. Köndistatud ja tüvevähki täis õunapuu pole kole vaatepilt üksnes aednikule, vaid ehmatab möödujaidki,» ütleb ta.  

Rootsi riistad

Aednik soovitab kasutada puhtaid ja teravaid tööriistu. Tema on leidnud endale sobivad vahendid Fiskarsilt. Lisaks kasutab ta Stihli mootorsaagi. «Tööriistu puhastan viinaga, mis külmikus jäässe ei lähe. Veel parem desinfitseerija on puhas piiritus,» räägib Piret Pihtjõe.

Haav peab tema kinnitust mööda saama sile, et kahjuritele ei tekiks peidukohti. Kui lõikehaava äär jääb kare, tasub seda kohe terava pussi või aianoaga siluda. «Hiljem, kui puit on kuivanud, pole vigade parandust teha enam nii mugav ja puulegi ei tundu see mõnus,» lisab Pihtjõe.

Samuti ei tasu lõigates jätta tüükaid, sest nende kaudu pääsevad puusse haigused ning tüvi võib kahjustuda juurteni. «Tüügas on nagu käsn, mis kogub niiskust, pehkib ja mädaneb aja jooksul ning muutub huumuseks. Ka vähile meeldib sellele kinnituda. Nimetatud ohu vältimiseks on vaja oks saagida tüve ligidalt oksakrae pealt,» hoiatab aednik.

Tavaliselt soovitatakse lõikekohad kiiresti vahaga katta, et need ei nakatuks õhus liikuvate seeneeostega. Piret Pihtjõe vaha ei soovita, sest saadaval on märksa tõhusam ja mugavam vahend: puupalsam ehk haavapeits. Lõikehaava võib katta ka värviga.

«Me ei jõua ega viitsi kõiki lõikekohti kohe desinfitseerida, seetõttu on minu meelest parem lasta haavadel kuivada ja katta need alles siis, kui puit ilmutab kuivamise märke. Õunaistandustes on desinfitseerimine mõistagi olulisem, sest puid on rohkem ja risk seetõttu suurem,» õpetab aednik.

Seeneeoste hirmus on mõistlik puud lõikamise abil korras hoida, väetada neid ja ennetada kahjureid. Lõigata soovitab aednik kuiva ilmaga. «Ma ei pea silmas üksnes sademeid, vaid sedagi, et õhu niiskusesisaldus oleks minimaalne,» seletab ta.

Lõikekoht vajab kaitset ilmastiku eest, et niiskus ei pääseks puitu lagundama. Samal põhimõttel värvime ju puitaeda ja maja väliskülgi. Kuivanud puit on nagu käsn, mis imab vett. Kui kaitsekiht on ultraviolettkiirguse mõjul maha kulunud, tuleb haav uuesti katta.